Lumised nõlvad

Oi kuidas tahaks alustada: Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, lõpuks nüüd lauaga välja ma saan!

Vot sellised lauluread tahaks teile kõigile edastada. Alustuseks siiski jällegist vabandaks oma tegemata töö eest, pole teinud kaua aega blogis täiendusi. Olen laisk!

Kuid eks nüüd täpsemalt kõigest. Viimase postituse tegin farmist kus said täis viimased farmipäevad ning peale seda tuli nädalane puhkus Kullarannikul. Peale seda jäi mõningad päevad Melbournes ning ees ootaski midagi uut ja põnevat- lumi ning elu pilvedes. Just nii nagu ma oma eelnevates postitustes juba mainisin tuleb Aussis oleku ajal lumehooaeg vahele. Kohaks sai Mt Buller Victoria osariigis. Kindlasti olen üks vähestest kes seda teie tuttavatest kes Aussis käinud ja teinud on. Kuid tõsiselt kui olen jätnud vahele juba ühe talve( seda siis kui olin Egiptuses) siis tõesti tekib talve igatsus ja veel lumelaua oma. Kui töö mäele saime olin tegelikult väga õnnelik, kohanemine hõredama õhuga on läinud ka hästi. Hetkel siis asume üle merepinna rohkem kui 1800 meetrit.

Muidugi ei saa kõik asjad minna alati koheselt hästi. Kui mäele saabusime siis ei olnud siin lumest haisugi, kuid samal õhtul hakkas sadama lund ja asi läks rõõmsamaks. Palju pole siin küll lund sadanud kuid asi seegi, et midagi on olnud, lumekahurid töötavad pidevalt ning hetke seisuga on avatud suts üle poole laskumistest. Tegelikult ongi tegemist suhteliselt hooaja algusega seega ega siit midagi väga rohkemat polekski oodata.

Nüüd kui on käes koolivaheaeg siis on laskumised suhteliselt inimesi täis juba ning vahepeal ajavad turistid juba tõsiselt närvi, sest paljud on sellised kes näevad lund esimest korda ning oh seda jama. Kui sõidad lumelauaga pead pidevalt valmis olema millekski ootamatuks mis sind tabada võivad. Peamiselt pean silmas turiste kes esimest korda katsetavad mäesuuski või lumelauda ning siis kui nad ei tea kuidas pidurdada või pöörata. Kui olin ühe talve Soomes mägedes siis niipalju ma sellist asja ei näinud. Kuid õnneks sellest peaks varsti pääsema kui soetab mäepileti millega saab minna lisakas veel teistele mägedele. Hetkel saab sõita mäel mis on kõige lähem keskusele ning selleks see probleem ülerahvastatusega ongi.

Millest veel rääkida, ajah tööst. Töö siin pole miskit hullu, peamiselt sama nagu oma elus alati teinud olen- klienditeenindus. Ainuke miinus mis võib siin olla on see, et tegemist on klubiga kus peaks tundma kõiki liikmeid nimepidi kuid arvestades mu nimede mälu on see probleem. Nägudega pole probleemi need jäävad mulle alati meelde kuid nimedega on raskusi. Kuid õnneks alles olen siin olnud paar nädalat ning alati annab asju parandada. Töökaaslased kõik on kohalikud ehk siis Aussid, mis minu jaoks on sama nagu mu Melbourne töökohas. Ka seal oli peale minu ainult üksikuid inimesi kes olid kusagilt Euroopast.

Seega lumi on selle suve(eesti suve) teema ja tahest tahtmata tulevad meelde jõululaulud mida praegusel hetkel oleks paras neid juba laulma hakata. Peab vist Jõuluvanale kirja valmis tegema.

Uueks aadressiks austraalias on nüüd saanud: The Skiclub of Victoria, PO Box 62, Mt Buller, Vic. 3723

Farmi esimene ja viimane postitus

Hei hei, sain kah tagasi pulti. Laisaks olen maale jõudes jällegist laisaks läinud, seega tuleb esimene sissekanne alles nüüd. Nii oleks vist juba aeg anda ülevaade farmielust, sest oldud on juba pea kaks nädalat farmis, mis ühtlasi tähendab kohustuslike farmipäevade lõppu. Tehtud on viimase kahe nädala jooksul erinevadi asju ja see on kohati olnud päris naljakas. Kui hommikul hakkad sheedi poole minema siis kunagi ei tea mis selleks päevaks mõeldud on.

Elamisest siin farmis ma parem ei hakkagi rääkimagi kui siis ainult, et kordades hullem kui teises õunafarmis see oli. Täpsemalt saate lugeda Birgiti blogist kus ta on teinud korralikku tööd selle kirjeldamises. Linn mis farmi läheduses on pole väga suur, pisike kohake kuid õnneks olemas asjad mis meil vaja, suuremad toidupoed, Subway, paar söögikohta, tanklad ning hetkel meie kõige suuremaks sõbraks on saanud kohalik raamatukogu. Raamatukogus käime suhteliselt tihti, või vähemalt üritame seda teha, sest seal saab kasutada Wifit ja üllatus üllatus see polegi kõige turbotigum kui arvata oleks. Muidugi ei anna seda võrrelda Melbourne majas oleva netiga mis oli ikka väga kiire Austraalia kohta, Eesti netig seda võrrelda ei saa.

Samas tuleb leppida selliste kohtadega kui muud üle ei jää eks teeme seda ka siin. Selles linnakeses on kaks baari kuhu saab peale töönädalat minna. Kahe nädala jooksul oleme sinna korra jõudnud ja peaks ütlema, et need kolka baarid on ikka omaette naljakad. Surjukad kui seda loete siis peaks ütlema, et suhteliselt sama see baarindus kui Surju baaris. Seega väga midagi ei toimu. Õnneks mõlemas kohas on olemas piljard mille pärast me tegelikult baari läksimegi, oleks seda enne teadnud, et mängima ei pääse väga kiiresti ning, et see nii pop on oleks lausa varem kohale läinud. Lisaks sellele kohale Kyabram oleme käinud korra väljasõidul Sheppartoni, mis on palju suurem ning õnneks mitte väga kaugel, 20 minutit autoga sõites sama kui mul kodust oli Pärnu, seega tavaline  sõit. Sheppartoni koht saate lugeda täpsemalt Birgiti blogist tal seal kõik oluline kirjas. Olen laisk ei hakka topelt sama juttu rääkima:D

Sheedis peamiselt teen sama mis tegin eelmises õunafarmis ehk siis pakin õune. Muidugi siinsed masinad on täielikult kiviajast võrreldes Stanthorpe õunfarmiga. Kui seal tulid õunad suuruste järgi ja minu kui pakkija ülesanne oli need lihtsalt restidele paigutada siis siin pean ma lisaks pakkimisele määrama nende suuruse, mis kohati on täiesti võimatu, sest kõik on sama suured. Eks siis nii umbes need õunad kastidesse jõuavad, vaatan kus mida vaja oleks ja vastavalt sellele tulevad suurused.  Praak õunad pean ise toimetama suurde kasti eelmises farmis tegi töö ära tehnika ja kahvel. Seega siin lihtsalt asjad on ajast maas. Vahamasin käib tööle puust toikaga surades ning kui selle ikka tööle saab siis undab nagu pöörane. Mis veel ei hakka täpsemalt tehnikast siin rääkimagi, küll saite juba aru, et see on väga vana. Lisaks õuntele olen pakkinud pirne ja nende pakkimine suht lihtne lihtsalt kastidesse nojah kaal peab enam vähem klappima ning suurused määran jällegist ise. Seega vastavalt nõudmisele:D Ning mis veel ajah farmerid on ähmid, 4 venda majandab oma peredega, polegi veel täpselt aru saanud kui suur kogu see pere on, kuid hetke arvutuste järgi tuleb jalgpallitiim ära küll juba kui mitte kaks.


Eelmisel nädalal sai kahel päeval tehtud vähe raskemat tööd mida seni farmis pole pidanud tegema, korjata kõrvitsaid. Õnneks siin on kõrvitsad väiksemad kui eestis ja neid pole nii hull  korjata, kuigi jah kui seda juba terve päeva oled teinud siis lõpuks ikka väsid ja ei jõua seal neid taga ajada. Lisaks sellele on Birgit käinud autosid pesemas, mina seda veel teinud ei ole, kuid kui vaja küll siis teen. Käinud oleme veel lehti riisumas ja ka see läks farmis töötamisena kirja. Sobib, sest enne farmi naasmist tuli ju teha 11 farmipäeva. Nüüd kui see blogi ülesse tuleb on need ka juba tehtud. Mine sa tea mida viimase kahe nädala jooksul veel siin teha jõuame, talveõunad alles kasvavad ning neid hakatakse korjama mai lõpus seega nibin nabin, kas saame seda tööd proovida või mitte.

Farmist lahkume hiljemalt 1 juuni ning siis 2 juuni läheme väljateenitud puhkusele Kullarannikule. Loodame, et seal olles on ilm omadega korras ning saame natuke enne puhata ja lõõgastuda kui tuleb suunduda mäkke ehk siis suusakeskusesse. Hetkel siin juba uudistes on mainitud, et mägedesse hakkab vaikselt lund juurde tulema ning see on ainult hea uudis. Varsti varsti saab lumele. Ettevalmistused sinna minekuks on omadega poole peal, sest jope on ostetud, veel on vaja soetada suusapüksid ning siis võib minna. Leping suusakeskuses algab 18st juunist kuid usun, et suundume sinna paar päeva enne. Täpsemalt midagi selle kohta ei tea kuid kui meil tekib midagi mida tahame uurida siis saame seda teha mu ühe töökaaslase käest kes tuleb koos meiega tööle ning on olnud seal juba kolm eelnevat talve. Töökaaslane Melbournest.

Ning seoses sellega, et nädal on veel farmi jäänud siis siin ei hakka ma enam blogi tegema. Alustan selle kirjutamisega peale puhkust või siis juba kui lumi on nähtud. Teen seda peamiselt sellepärast, et siin farmis ei toimu midagi nii väga põnevat. Seega lumelt hakkavad liikuma uued otseülekanded:D

Seega lähiajal on asju mida oodata. Kohtumisteni ja juba vaikselt kadeduseuss närib, sest kuulda on olnud suhteliselt soojadest ilmadest, mis Eestis juba olnud ja tulemas. Siin ju läheb iga päevaga aina jahedamaks, ning juuni alguses saabub ametlikult talv:D
Ilusat talveaega:D

Muutuste künnisel

Hei, head lugejad olen ikka väga väga laisaks muutunud ja õnneks julgen seda ka tunnistada. Tõesti pole vahepeal siin aprillis miskit põrutavat sündmust olnud mida kohe jagada oleks tahtnud. Elu möödus siin vahepeal väga töiselt ning sinna enamus aega ka kadus.

Tööl on kõik endine nojah ainuke muutus mis aprillis toimus oli see, et Kiku läks restoranist töölt ära, et minna seikelma ja reisima. Seega jäin ainsaks eestlaseks MBB,s alguses oli kuidagi väga imelik tööl olla, sest ikka ootasin tahest tahtmatult, et uks avaneb ja sisse astub Kiku oma eestikeelse jutuga, kuid seda ei juhtunud ning nüüd olen sellega juba väga harjunud. Eks sellega nii olegi et kõik vajab harjumist nagu ka alguses restorani tööga oli, nüüd tunnen ennast seal ikka juba väga kindlalt, njah vahepeal küll ajan ikka täielikku udu mõne söögi kohta kui kohe ei meenu mõne sõna tähendus. Meil nimelt menüüs on mõned sõnad sellised mida pole elus kuulnudki ja eks ma siis oletan ja luuletan mis miskit on:D  Veinikorgitser on juba vanaks sõbraks saanud, alguses oli päris hull, sest olin juba harjunud sellega, et siin õiget korgitseri vaja ei lähe, vähemalt kohvikus ei olnud seda kunagi vaja, sest kõik veinid olid keeratava korgiga. Kuid restoranis on asjalood teised enamus jällegist on korraliku korgiga. Vahuveini oskan lahti teha juba hääletult ning paar sellist nippi veel mis mul enne veel väga selged ei olnud. Töötamine sellises suurepärases kohas on olnud igati hea ja hariv, nüüd on tekkinud juba vaikselt tunne, et tõesti amet millest enne väga kuuldagi ei tahtnud ei olegi nii hull kui tundus. Kuid ausalt tunnistades pean ütlema, et ettekandja võin olla välismaal kuid Eestis ma seda olla ei tahaks ja pole ka kunagi olnud.

Vabad päevad on möödunud ka endistviisi tehes väiksemaid Melbourne avastusreise, muidugi siis vähe rohkem kui on ühiseid vabu päevi leidunud. Ilmad siin on läinud ikka suhteliselt sügiseseks vihma kallab enamusest ajast ning ega see temperatuur ka väga soe ei ole enam, vast 10 kanti ja üle selle. Päikest vahepeal ikka näha on kuid mitte oluliselt, väga harva tuleb selliseid ilusamaid päevi. Puud on endiselt kollastes rüüdes ning usun, et enam ei lähe kaua kui lõpuks kõik need lehed langema hakkavad. Eks ma üritan nüüd mingi päev teha tiiru linna vahel ja saada pildile seda mis siin toimub, muidugi tuleb loota sellisel juhul natuke paremale ilmale, vihmaga tõesti pole mingit tahtmist välja minna. Ühel päeval kui temperatuur väljas oli ikka päris madal vast alla 10 kraadi ja vihma oli terve öö kallanud ei läinud hommikul isegi auto tööle. Kahjuks juhtus see sellisel päeval kus pidin tööle minema ning karta on, et tänu sellele jäin hiljaks nii oma 2 tundi, seega nüüd juba oskan ootamatuseid oodata ja käin alati enne tööle minekut autot katsetamas.

Kuna elu on üks suur õnnemäng ja juhuste kokkulangevusega võib juhtuda väga palju ning väga kiiresti. Nii siis hakkab juhtuma ka nüüd. Teatan suure uudise mida vast ei tea veel väga keegi. Hakkame Melbournest kolima, ees on ootamas uued väljakutsed! Väljakutsed on nimega: farm ja lumi!

Melbournest lahkumine tuleb juba väga kiiresti ja seda järgmine teisipäev ehk 8 mai. Ning suunaks saab selline kant nagu Kyabram, koht ise on väga väike vast ainult farmide piirkond kohalikke elanikke umbes 4000 kanti. Ei tea täpsemalt selle kohat midagi öelda ainult natukene. Koha sinna sai tänu Terjele ja Eelole keda kohtasime oma vanas õunafarmis ja kellega koos elasime vist nädala kaks oma pisikeses majakeses mis meil õunafarmis oli. Nemad hakkavad reisima päikese poole ja otsima uut sooja kohta, kuid meie liigume täiesti vastupidises suunas mida külmem seda parem. Nojah tegelikult nii ei tahtnud kuid tundub, et asi sellises suunas liigub. Farmis olles saab lõpuks kohustuslikud farmipäevad täis mida puudu hetkel veel 11. Muidugi nii lühikeseks ajaks sinna kedagi ei tahetud siis vast tuleb jääda nii 1,5 kuuks. Kuid eks ole kohapeal täpsemalt näha kuidas ja mida, sest tundub et sealgi hakkab see hooaeg vaikselt läbi saama. Kuuldes eelinfot töö kohta siis tundub, et hakkab jällegist peale üks pakkimine kuid sellel korral juba erinevaid asju lisakas õuandele, pirnid ning ploomid. Kindlasti on seal veel midagi mida ma siin ei maininud, tean sellest täpsemalt rääkida nii kahe nädala pärast.

Ning kui farmis saavad tööd tehtud tuleb mängu märksõna lumi:D Just nii õigesti lugesite, ees on ootamas suusahooaeg mägedes. Tundub kummaline, sest teatavasti olin ka ise see inimene kes tuli Austraaliasse lootusega elada soojas kliimas ning kus temperatuur algab 25 kraadist ning kus päike pidevalt paistmas on, kuid nüüd kui korralik talv vahele on jäänud siis miskit nagu oleks puudu. Puudu on olnud lumest, suusatamisest, lumelauatamisest ja kõigest sellest mõnust mida talvest tegelikult saab. Õnneks kuulduste järgi seal mäel väga külmaks ei lähe nagu seda Lapimaal läks ja hommikul ikka -47 kraadi oli:D Siin räägitakse, et kõige külmem vast on mingi -8 kraadi kuid mine sa tea mis selline kraad mäel tähendab. Päris lund mägedes küll leidma peaks kuid enamus mäge pidi olema kaetud kunstlumega ning tundub(juttude järgi), et see ei ole just suurem asi, samas minu jaoks ei ole oluline kui hea või halb see on tahan lihtsalt lund näha. Ja tegin veel ühe avastuse siin alles mõni päev tagasi, see aasta saan tunda seda mida arvasin, et kunagi ei saa, esimest korda elus on mul sünnipäeval lumi maas ja väljas peaks olema mõned miinuskraadid, tundub huvitav:D

Juhuste kokkulangemisena sai tänu töökaaslasele infot Mt Bulleris pakutavate tööde kohta, ning nädalapäevad tagasi sai tehtud vestlus tööandjaga ning lepingud saigi kätte. Tundub olema huvitav koht see Mt Buller ja peale seda kui veetsin ühel talvel kaua aega Lapimaa suusakeskuses siis enam vähem kujutan ette mis ees ootamas on ning mulle see meeldib. Sealse eluolu kohta saan anda täpsemat informatsiooni juba peale seda kui koha enda silmaga üle vaadanud kuid tööst vast saab niipalju kirjutada, et koht kuhu läheb on hostel(päris hotell nagu poleks) mis tegeleb majutuse ja toitlustusega, lisaks veel konverentsid ja muud üritused. Töö saab kindlasti olema huvitav, sest lootust on tegeleda lisaks ettekandmisele natuke baaritööga ning administraatori kohustuste täitmisega nojah ainuke asi mis väga meelt mööda ei ole on vast koristuspool kuid samas kui vaja saab kõigega hakkama. Seal otseselt sa ei tegelegi ühe asjaga vaid teed jooksvalt kõike mis tarvis ning teisest küljest on see hea, sest siis saad vaheldust mitte ei ole ainult ühel positsioonil.

Seega ees on muutuste aeg ning vast juba mõne kuu jooksul saab täpsemalt öelda kui head need muutused nüüd olid. Hetkel kui seikluste alguseni pole enam kaua jäänud siis hakkab tekkima juba selline ärevus ja ootus mis saama hakkab, see on väga mõnus tunne ning olen seda juba kaua igatsenud. Kindlasti saab olema raske lahkuda Melbournest, sest siin on kõik ikka väga koduseks saanud, majarahvas on väga lahe, töökaaslased ja töökoht on super, ei saa unustada püsikliente kellega rääkimine naeru suule toob, imeilusad loojangud töökoha akendest, tuttvad tänavad kohad, palju häid mälestusi jääb kindlasti. Ning õnneks ei ole farm ega ka mägi Melbournest väga kaugel autoga vast nii 2-3 tunni sõit, seega osariik jääb samaks Victoria.

Tänu uutele kohtadele ja uutele olukordadele hakkan kindlasti jälle rohkem blogile tähelepanu pöörama kui seda nüüd vahepeal teinud olen.Ilusat mõnusat kevadet, palju pole suve alguseni jäänud ning siis kui see lõpuks teil käes on siis on minul talve algus, seega ma juba tean kes nüüd mis kliima peale kade olema hakkab:D

Olge mõnusad ja tunnen puudust teist kõigist kes seal kaugel olete!

Märtsi viimased päevad

Hei hoo, olen omadega jällegist kirjutamiseni jõudnud. Tean endiselt võtab see kaua aega ja tänu sellele tulevad postitused korra kuus, kuid usun et praeguse elu juures on see täiesti piisav. Mis siis toimub võiks öelda, et kõik on endiselt endine, elu- ja töökoht pole muutunud.

Tööst räägiks suts pikemalt, sest siin viimases postituses ma vist mainisin, et alustan lisaks oma kohvikule töötamist veel teise korruse restoranis. Tegemist on 5* restoraniga ja olen nii mõnestki kohast kuulnud, et see koht on suhteliselt populaarne kohalike rikkurite ja kuulsuste seas. Olen näinud 2000. aasta Sydney 400 m jooksu kulla omanikku Cathy Freemani. Tema oli ka see inimene kes süütas sama aasta olümpiatule. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et ei tea siin olevatest kuulsustest midagi ja Cathyst kuulsin kah oma baarmani käest. Samal päeval käis veel mingi kuulus ragbi mängija kuid see nimi ei öelnud mulle tõesti midagi. Restoran on meil siis selline mis mahutab umbes 150 inimest maksimumina, kuid tavalise lõuna ja õhtusöögi aeg on vast kohti nii 80le inimesele. Palju tehakse sinna eelnevaid broneerimisi, et mitte ootama jääda, sest kunagi ei tea mis seal toimuda võib. Peaaegu, et igal nädalavahetusel on seal pulmad ja firmade eriüritused. Seega praeguse hetkeni olen näinud juba päris mitmeid pulmi ja peab ütlema, et need väga suuremad asjad ei ole. Igal pruutpaaril on omad soovid ja eelarved palju millele kulutatakse. Keskmiselt kulutatakse pulmas jookidele söökidele 15000-20000 dollarit ning umbes 100le külalisele. Vahelduseks all olevale kohvikule on sellistel viisakatel üritustel päris hea olla.

Lubasin eelmises blogis siis kirjutada kuida oli oma silma ja kõrvaga vormeleid näha ja kuulda. Teate see asi ei olegi nii hull seal raja kõrval. Muidugi ilma klappideta oli seal võimatu istuda. Nii siis istusidki raja ääres ühes kõrvas raadio ja teises tropp. Pisikesed vormelid nagu need kaugelt tunduvad arendavad ikka pööraseid kiiruseid. Oli selline hea koht raja ääres kus oli nähal kurvi läbimist ja siis stardisirge kiirenduse algust. Kui keegi jälgis Melbourne sõitu siis koht kus raja ääres olin oli viimase stardikoha lähedal. Rajast umbes 20 meetri kaugusel. Rahvast seda sõitu oli vaatamas ikka üllatavalt palju ja muidugi igast rahvusest. Leidus veel soomlasi, kellega sain isegi arendada soomekeelset vestlust, tuleb küll tunnistada palju ma seda ei oska ja see mida enne oskasin hakkab vaikselt ununema, pean mingi soome tuttava endale siit kuskilt otsima kellega keelt praktiseerida. Või siis hakkan Birgitiga lihtsalt soome keeles rääkima:D Tööl saan oma vähest rootsit kasutada, sest üks mu töökaaslane on rootslane ning muidugi ei saa unustada majanaabreid.

Majas on tomunud ka muudatused, kahe toa inimesed on vahetunud. Lahkunud on aussi paarike meie kõrval toast ning japs ja hollandi tüüp. Asemele on tulnud 3 prantslast ja üks italiaano. Hetkel vähemalt kuulu järgi mingeid muutusi tulla ei tohiks. Kuigi jah tänu sellele, et sügis on tulemas ja ilmad ikka aina külmemaks lähevad plaanivad nii mõnedki majast liikumist, sest kõik kes me oleme tulnud kuskilt euroopast tulime Austraaliasse sooja ja päikest otsima mitte sarnast ilma kodumaaga. Isegi maja keskküte on  tööle lükatud ilmade jahenemisega ja see on küll mõnus.

Mis veel kui siin vahepeal mõni vaba päev juhtub olema ja seda veel ühiselt oleme linnast ikka jalga lasknud, sest mis siin ikka nii väga teha poodides väga kolada ei viitsi ja kui ilmad veel ilusad päikselised ja soojad on mis saaks olla parem kui minna kuskile 1-2 tunni autosõidu kaugusele ja uurida kohti mida enne pole näinud ega külastanud. Eile käisime teisel pool lahte ning sinna sõit oli võimas, sest tuli ületada ikka üks päris suur sild, võib öelda et ma pole kunagi elus nii suurt silda ise sõites ületanud. No jah siin pildi peal ei tundu see nii väga midagi olevat. Williamstown oli koha nimeks ning see meenutas oma olemiselt Haapsalu. Tegemist on siis linnakesega kus võid iga maja suu lahti vaatama jääda, sest tegemist on linnakesega kus enamus majad on vanad ning tänu sellele väga ilusa arhitektuuriga. Lisaks majadele võis lahel näha palju purjekaid ning pisikesi kalapaate mis tegid selle koha veelgi ilusamaks ning muidugi linna näha uuest küljest oli kah päris hea. Lisan siin ühe pildi sellest vaatest mis seal avanes.


Ühel nädalal sai käidud Morningtonis ja seal olles tekkis soov minna spaasse, sest seal kandis neid ikka lausa leidub. Eestis seda mõtet vast nii lihtsalt ei tekiks, sest seal spaasid kõik kohad täis ja hinna poolest ei ole kah väga hullud, nojah muidugi oleneb kõik mida saada tahetakse. Lisaks sellele on niisama ringi kolatud ja läbitud mõningaid turiststikaid mida teha annab. Tegevust siin Melbourneis jätkub ning näha on siin veel asju küll ja veel, muud pole midagi tarvis kui loota nüüd sellele, et ilma ainult oleks. Muidugi ilma vastu aitavad talveriided:D päris naljakas ikka mõelda kui teil seal Eestis läheb üldiselt aina ilusamaks ja soojemaks siis meil muutuv kõik aina sügisesemaks ning külmemaks. Tarvis läheb mantleid pikki pükse kaua ei lähe aega kinnaste ja mütside tulekuni. Kui juba siin jutt jahedusele läks tuligi meelde mainida veel seda, et siin käisime uisutamas. Hää küll mina ei käinud, sest ei julgenud oma põlvede pärast seda väga teha, ei tahaks kukkuda ning miskit vigastust sellega tekitada. Kes teab see teab, et põlved ei ole just mu tugevaim külg ja tänu sellele ei riskinud. Vast järgmisel korral, kuid siis sellisel juhul kui kogi kaitsevarustuse endale saan:D

Olge mõnusad ja kindlasti teen vähemalt korra kuus sissekande, sest midagi sellist millest kirjutada ikka on. Ning usun, et kõik kes seda blogi siin veel jälgivad tahavad olla kursis mis siin toimub. Hetkel oleme mõelnud jääda kauemaks kui aprilli keskeni, kuid kui kauaks täpsemalt seda ei tea keegi, eks elu näitab kaua siin kliimas olla kannatab:D Ilusat kevadet kõigile ja kirjutame ning joonistame endiselt.

Veebruari kokkuvõte

Süvenedes oma blogindusse avastasin, et pole terve veebruar ühtegi sissekannet teinud, pole andnud mingit infot kuida siin elu läheb. Teen siis seda selles postituses, kindlasti tänu sellele, et aeg on edasi liikunud on nii mõnigi asi ununenud kuid vast suudan korraliku ülevaate anda.

Alustaks siis sellest, et oli siin 22l veebruaril selline tore päev, kus täpselt kuus kuud tagasi said jalad esimest korda tunda Austraalia pinda enda all. Seega täitus pool aastat Austraalias! Selle peale ütleks ise, et pole arugi saanud kuidas aeg siin ikka lendab, pool aastat oldud ja hetkel viisa võimaldab teist sama palju olla. Poole aasta saaks võtta kokku väga lühidalt: õunandus, väikesed reisid ja elu suurlinnas. Poole aasta täitumise puhul läksime välja lõunale. Lisan veel meist pildi, kõik eestlased(mina, Birgit, Maarja ja Kerli). Lõunalaualt ei puudunud vahuvein ega ka austrid ning muu hea ning parem. Ning õhtul tagasi koju jõudes sain lõpuks kaua oodatud koogitüki, millest ma terve päev olin soganud. Viimasel ajal olemegi hakanud käima väljas rohkem istumas ja söömas kui seda varem tegime. Samas on olla vahelduseks ise kuskil söögikohas klient mitte ettekandja.

Ilmaga vedas meil täielikult ning tänu sellele läksime õhtul Eureka torni ehk siis 88 korruse kõrgusele. Sealt avanes linnale päris hea vaade eriti veel õhtusel ajal. Tavaliselt olen seda torni vaadanud oma töö juurest, sest kui on päike loojuma hakkab siis see sama torn "põleb". Kuna tegemist on klaashoonega siis päikese tõttu muutub see põlevaks kõrghooneks linnas. All oleval pildil põleb madalam torn Eurekani pole veel päike jõudnud. Eureka hoone kõige kõrgem pildil. Samas nagu ei teaks, et oleksin enne nii kõrgel majas käinud kuid kui päris aus olla ootasin midagi veel kõrgemat. 

Kuna rannailmad hakkavad siin üha harvemaks jääma siis vahepealseid üksikuid päevi või kasvõi poolikuid päevi tuleb hakata korralikult kasutama. Õnneks seda on nüüd mõnel korral teha saanud. Veebruari alguses kui oli küll väga tuuline ilma ja ma töölt tänu sellele varem ära sain tekkis mõte minna randa. Tuul oli nii tugev, et päevitada ei saanud korra vees sai käidud ning kui juba randa sai mindud tuli teha midagi mida saab teha ainult rannas. Seega ei muud kui liivalossi:D Selle ehitusega alustasid kõigepealt Birgit ja Kerli siis liitusime hiljem Shaneiga. Ei olnud mõttes ehitada midagi suurt, kuid kõik läksid nii õhinasse, et välja tuli korralik kindlus, koos sisehoovide ja asjadega.  Selle ehitamine ja lainete eest kaitsmine võttis aega vast paar tundi ja kahjuks siis kui ära läksime pühkisid suured lained selle lihtsalt minema. Kuid tegime seal palju pilte ning mööduvad inimesed käisid uurimas ja imestamas mida me teinud olime. 

Oleks neid ilusaid ilmasid veel saaks lausa Melbourneist välja sõita ning minna ilusatesse randadesse. Eks ole näha, kuigi jah hetkel on seis siin ilmaga selline, et on suhteliselt jahe nii 20 kraadi ja vihma sajab päris tihti. Kuid mida siin sügisest veel oodata ongi. Kuigi jah tavaliselt on nädalavahetused olnud väga väga ilusad ja soojad, siis pole sellest miskit kasu, sest need päevad tuleb tööl veeta. Pole veel sellist asja siin juhtunud, et nädalavahetusel ei peaks tööle minema. Õnneks märtsis asjad ühel nädalavahetusel muutuvad.

Jõuangi järgmise teemani millest kirjutada. Nimelt märtsis toimub Melbourneis vormel 1 sõit. Ning meil on Birgiti, Kerli ja Shaneiga ostetud sinna 4 päeva piletid. Kohale vast jõuab kahele päevale, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kindlasti tahame minna finaalile, mis leiab aset 18 märts mis on pühapäevane päev, kui siin kohalikele sellest rääkinud oleme siis on juba öeldud, et muretsege kindlasti kõrvatropid, sest müra pidi päris võimas olema. Eks ma saan sellest kirjutada täpsemalt siis kui võimas see oli kui sõit läbi on. Umbes nädal tagasi lasti veel autosid rajale kus sõit toimub, ning oleme saanud oma Fööniksigagi seda ringrada ise katsetada, päris võimas tunne oli sõita  sellisel rajal kus kiirused lähevad vormeli roolis päris metsikuks. Rada asub kodust nii 3-4 km kaugusel ja väga lähedal Melbourne kesklinnale. Lisan pildi rajast ning video mis tehtud sai on olemas mul facebookis. Lisaks veel seda, et kui olin väiksem siis jälgisin seda sõitu päris palju, kuid praegusel hetkel pole enam aimugi kes sõidavad jne. 

Kui ma Eestis käisin eelmisel suvel esimest korda vabaõhukinos ehk siis Viru keskuse katusel või ma ei mäletagi täpselt kus see oli. Siis ei saanud jätta võimalust kasutamata ning Melbournei vabaõhukinogi tuli oma silmaga ülevaadata. Ei olegi olnud veel kinos kus vaatad pimeduse saabudes filmi ning suured nahkhiired lendavad ekraani kohal. Ilmaga jällegist vedas ning päris hea vaheldus kui kino on väljas ja ekraan suur, mitte nagu kodused kinoõhtud pisikese läpaka taga, mis on iseenesest ka väga mõnusad. Viimasel ajal oleme siin kõvasti filme vaatama ja tõmbama hakanud, kuid siiski vahepeal on tunne, et midagi pole vaadata. Film mida vabaõhukinos vaatasime just kõige etem polnud kuid mis seal ikka kõike head kah korraga ei saa. Õnneks kuulsime enne sinna minekut Marguselt, et kindlasti tasuks kaasa haarata tekid, miskit söödavat joodavat. Tänud Margus, infost oli meile abi. 

Kuna tegemist oli veebruari kuuga siis Eestis on see Vabariigi aastapäeva ja turismimessi kuu vähemalt minu jaoks. Vabariigi aastapäeva üritused jäid küll vahele kuid turismimessil sai käidud. Täpselt samal ajal kui see toimub Eestis oli see ka Melbourneis. Käisime Birgitiga seda korra vaatamas ja peab tunnistama, et maja kus see toimus oli võimas, kuid sees olev jättis soovida. Polnud nii nagu Eesti messil, et lähed ja saad vabalt mõne sisereisi planeerida ja erinevaid ringreise nii kodus kui võõrsil. Selle messi teemaks võiks pidada Euroopa sihtkohad, sest väga nii muud ei näinudki. Nojah kui just jätta kõrvale see, et kui seal rahulikult ringi jalutasime siis korraga ma tardusin lükkasin käe kõrvale ja hakkasin ise tagasi kõndima samal ajal lükates tagasi ka Birgitit. Ega seal muud ei olnudki kui üks mees koos maoga. Oi kuidas ma neid madusid ei salli. 

Vahepeal on meile hakanud jõudama pakikesed kommidega ja päris head on vahelduseks eestimaised asjad. Tänud tädile ja emale ning Birgiti emale, kes meile siin asju on saatnud. Vabariigi aastapäeval saime teha eestimaistest kommidest sellise asja nagu kõrval olevalt pildilt näete. Tegelikult ei tahtnud ma jutuga jõuda pakkideni vaid selleni, et oleme leidnud Melbourneis vene poe, kust oleme endale ostnud kohukesi, pelmeene ja tatart. Lisaks on seal veel igast kraami, mida hetkel ei ole vajalikuks pidanud, kuid pood on nii lähedal, et sinna saab iga aeg tagasi minna kui tarvis. Austraalias olles otseselt millestki puudust  ei tunne, seda just söökide kohapealt. Must leib võiks olla asi mida igatsen kuid nii see ei ole, tundub, et tänu eelmistele välisriikidele on mul ammu juba leivast võõrdumine tekkinud. Lisaks kõigele jääb see vene pood mu tööle mineku tee peale. Räägin suts siis tööst kah. Kõik on endine kiiremad ajad on läbi vähemalt kui ilmad koledamad siis tööl kohe palju rahulikum. Vahepeal meil käisid töö juures mingid kontrollid ning tänu sellele oli tarvis mul teha RSA paber. Muidu ei oleks see paber oluline kuid ma töötan ametlikult seal kohvik baaris ning ega see koolitus mis tarvis teha oli mööda külge maha ei jooksnud. RSA on siis paber mis peab olemas olema kui töötad kohas kus müüdakse alkoholi(RSA on siis pm vastutustundlik alkoholi müük/pakkumine) Selle tegemine maksis 50 daala, kuid kehtib 3 aastat ja teistes Austraalia piirkondades va. NSW ja Tasmaania. Koolitus kestis 3 tundi ja mulle see meeldis, sest koolitaja kes meil seal oli rääkis asjast väga põnevalt ning seoses sellega mul tekkis isegi korraks tahtmine siin miskit koolitust veel läbida, eks ole näha ehk teengi seda. 

Eile ehk siis viimasel veebruari päeval käisime pisikesi (u 25-30 cm kõrguseid) pingviine vaatamas. Päris huvitav oli jälgida kuidas pisikesed pingviinid ukerdasid tormisest ookeanist välja. Suured lained tegid välja tulemise neile tõsiselt raskeks kuid nad said sellega kõik hakkama. Pingviinid siis tulevad igal õhtul veest välja ja hommikul lähevad tagasi. Tundub, et pingviinid on väga ühte hoidvad, sest oli nii päris mitmel korral näha kuidas mõni üksik pingviin jäi teistest tänu lainetele maha ning kui enamus minema läks siis oli ikka paar tükki kes mahajääjale seltsiks läksid ja siis uuesti hakkasid koos välja ukerdama. Ja see hääl mida üks pisike pingviin teha võib on ikka võimas. Pilte pingviinidest ei ole, sest see oli keelatud ja seega kasutan pilti netist, et tekiks umbes kujutus keda vaatamas käsisime. Sellel korral sõitsime neid vaatama linnast välja umbes 2 tunni kaugusele, tegelikult leidub neid isegi Melbourne linnarannas St. Kildal, kuid seal näeb üksikuid pingviine ja siis nad kogunevad kividele.

Ning viimasena maja uudised:D Meil on majas pisikene beebi, beebit veel näinud ei ole kuid Austraalia paarikesel on nüüd poeg. Beebi on alles haiglas ja jääb sinna vist veel paariks nädalaks, sest poisipõnn sündis seitsmenda kuu pealt. Esmaspäevast kolib sama Austraalia paarike majast välja ja asemele tulevad uued inimesed, päris harjumatu on see tegelikult, sest oleme oma maja inimestega juba nii harjunud ja imelik kohe kui kedagi ei ole. Kuid see polnud veel ainuke uudis, nimelt oli meil kööki paigaldatud kaamera jälgimaks kes on see inimene kes ei pese oma nõusid. Nii naljakas kui see ka ei ole siis mõni inimene ei suuda seda teha ometi oleme kõik täiskasvanud inimesed. Kaamera oli köögis paar päeva ja täna hommikul oli see kadunud, huvitav kas süüdlane tabati:D

Muud siis siin ei olegi nii väga toimunud, vast sain nüüd miskit infot edastatud kuidas elu siin kulgeb. Nüüd ma üritan anda vähemalt üle paari nädala märku mis toimub, sest praegu oli küll päris pikk vahe tekkinud ja tänu sellele kindlasti on ununenud nii mõnigi asi mida oleks võinud siin mainida. 

Olge tublid ja tervitused kõigile aussist

Melbourne

Tundub, et peaksin end suts parandama, sest tänase päeva seisuga olen saanud päris mitmeid küsimusi kus on blogi? Vastus sellele on tegelikult päris lihtne, hetkel eluga linnas juba nõnda harjunud, et nagu ei olekski millestki kirjutada. Kuid siiski olen jätnud mainimata paljusid asju eks siis üritan nüüd anda ülevaate esimese kuu kohta Melbourneis(mõne päeva pärast kuu linnas elatud). Siin kõrval siis pilt Melbourne Crowne Plaza lähedusest. Tundub, et Austraalias ja nii teisteski riikides on see hotell väga tuntud ja populaarne. Sama nimega hotellis olin teatavasti Egiptuses tööl.

Mainisin tööd Egiptuses siis seega oleks viimane aeg teha seda Melbourne kohta. Olen ettekandja ning tööle sain siin Melbourneis Birgiti sõbranne Kiku soovitusel ühte kohvik-baari. Annan selle koha lingi siis saate uurida täpsemalt kus ja mis. http://www.middlebrightonbaths.com.au/

Koht iseenesest on täpselt miskit minu jaoks. Asub see siis ookeani kaldal ning vahetus läheduses on jahtklubi. Seega pidevalt on mul vesi ja jahid silmade ees ja mis saaks veel ideaalsem koht olla. Töökoht kodust asub umbes 10kilomeetri kaugusel, kuid rongid sõidavad ja miskit probleemi tööle saamisega ei ole. Muidugi kui otsiks vast leiaks miskit kodule lähemale kuid hetkel ma seda isegi ei taha, sest ei saa üle ega ümber ookeanist ja selle vaatamisest. Lisaks sellele on seal veel võrratult ilus päikeseloojang, mida paljud inimesed õhtuti nautimas käivad. Lisan pildi päevasest vaatest ja siis päikseloojangust. Seega mis ise arvate kas saaks veel paremat kohta olla? Kindlasti saaks kuid hetkel mulle sellest piisab.

Müsteerium töö kohta sai nüüd lahendatud, mis veel? Elukoht. Elukohaks nagu juba eelmises sissekandes oli mainitud on Marise ja Tiiu endine korter. Seega kõik on endine. Ning ärge muretsege Fööniks seisab rõõmsalt maja ees ja ootab järgmiste kilomeetrite mõõtmist. Vahepeal muidugi on auto linnas kasutusel kuid mitte väga tihti, sest siin suhteliselt raske leida parkimist. Muidugi kohti on palju kuid enamus maksavad ja lihtsalt tuleb kasulikum seigelda ühistranspordiga, mis iseenesest linnaliikluses on ka kiireim viis liikuda punktist A punkti B ning kui on ummikud on need ikka hullud.

Vahepeal on siin samas kodu(nii nimetan kohta kus kohver lahtipakitud) lähedal toimumas maailamas üks populaarsemaid spordiüritusi: Australian Open. Korraliku spordisõbrana olen võtnud ette teekonna staadionile kus oli võimalik näha suurnimesi ja põnevaid lahinguid. Nähtud sai Kaia Kanepi mängud nii üksi kui kaksi:D Esimene mäng oli üksikmäng kuid selle kaotas ja noh tuleb tunnistada, et venelanna kellega ta mängis oli sellel päeval selgemalt paremas hoos ning hiljem jõudis see sama venelanna päris kaugele. Teine oli paarismäng ning sealt said nad paarilisega võidu(päev hiljem nad kaotasid ja turniir sai Kanepi jaoks läbi). Tuleb tunnistada, et tennist polnud ma enne elus vaatamas käinud. Mänginud olen ja suts olid isegi reeglid enne teada, kuid asi platsi ääres on hoopis teine. Kui veel mingit head truniiri kuskil(austraalias siis) tulemas on ei välista, et võib mind kuskilt platsi servalt jällegist leida.Ning lisaks sellele oleme Birgitiga liitunud spordiklubiga ning kavatseme korralikeks hakata ja paaril korral nädalas lausa trenni jõuda. Hetkel pole asja veel päris hästi vedama saanud kuid pole hullu aega on.


Ning postitiuse lõpetuseks lisan pildi korralikust turistist, kellel olemas kõik turistile vajalikud asjad. Suure kirjaga fliis, kaamera õlal, prill ninal, plätud, lühkarid. Kuid siiski pean tunnistama, et olen vahepeal kade, sest tundub Eestis olevat jällegist üks korralik mõnus talv, kus puudust ei ole lumest. Tahaks korraks seda kõike näha ja kindlasti ei jätaks siis võimalust kasutamata ning lükkaks lumelaua alla. Seega mõnusat talve jätkumist ning saadan suvisest Melbourneist kõigile tervitusi. Olge tublid ja kirjutage mulle millest täpsemalt kirjutama veel peaksin jne, sest vahepeal tundub endale kõik nii loomulik ning unustan kirjutada täiesti tavalistest teemadest ja asjadest.

Suvi pole enam mägede taga!

Uuel aastal uue hooga:D

Oh kui ma täna lõpuks sain mahti vaadata millal viimase blogimise olin teinud ei olnud mitte eriti hea tunne avastada, et viimane sissekanne oli 11 detsember, ehk siis pea kuu tagasi. Olen süüdi tunnistan, elu reisimisel on ikka väga pöörase tempoga liikunud. Tõsiselt, vahepeal tundub isegi, et Fööniks liigub teedel nagu reaktiiv:D


 Nii alustan siis algusest ehk siis eelmise postituse järg. Olime tiiruga vahepeal tagasi mu Brissi sugulaste juures ja sellel korral jäime sinna lausa paariks päevaks. Väga lahe oli, sain jälle nende kohta teada uusi ja huvitavaid asju mida enne ei teadnud. Lisaks sellele, käisime imetlemas Brissi öist panoraami, mis tõesti oli väga ilus ja imelik kui see ka ei ole siis mitte väga paljude kõrgete tornidega nagu ühes korralikus suurlinnas peaks olema. Mulle Brissis meeldib ning kindlasti ma mingi hetk jõuan sinna tagasi. Postitan siis juurde öise pildi ning pildi oma sugulastega. Punases on Mailis, kes elab Sydneys ja meie kõrval on Mailise tütar Esmee kes elab Brissis, kellel ma nüüd juba mitmeid kordi olen külas käinud. Jõulude ajal käisime Sydneys söömas, seda juba neljakesi, mina, Mailis, Esmee ja Ken(Esmee abikaasa).





Peale Brissi algas pikem sõit Sydney suunas egas midagi Fööniksile hääled sisse ja teid mõõtma:D See vahemaa on siis umbes 900 kilomeetrit. Enne sõidu alustamist oli juba kindel, et korraga seda läbida ei jõua ning parem kiirustamise asemel vaadata mis põnevat teele jäämas on. Esimene peatus ööbimistega oli Surfers Paradise, vana hea tuttav koht mida on külastatud vast juba sama palju kordi kui Brissi. Ega seal midagi muud polnudki kui rannapuhkus ja lebotamine. Paar päeva hiljem olime Byron Bays, kohas millest eelnevalt ka kuskil juba juttu on seega pikemalt selle juures ei peatu. Edasine teekond lõunasse on olnud uus ja huvitav. Kaugemale ju selleks hetkeks veel jõudnud ei olnud. Mis seal ikka sõit Sydney poole kulges läbi ranniku ja kiirteede. Vahepeal Port Macquaieris said nähtud esimesed aussi delfiinid, noh egas nad väga erinenud egiptuses nähtutest, seega minu jaoks ei midagi uut. Pikem ööbimistega peatus(2 ööd, üks autos teine hostelis) tuli Newcastelis ja põhjus oli selles, et tahtsime minna Hunter Valley veinipiirkonda, mis tegelikult Austraalias on väga tuntud. Seega mis seal ikka kui veiniringile siis veiniringile. Päris hea oli vahelduseks olla turist.

Teekond võis edasi minna ning egas siis ei olnudki nii väga midagi enam minna kui nii oma 2-3 tunnikest. Käidud sai Kodus ja võõrsil sarja võtetel, teate küll ju kõik seda seepi mis jookseb juba aastaid Kanal2 ekraanil. Lõpuks kohale saime päevasel tipptunnil, mida kõige rohkem kartsime kuid jah läks kõik hästi, Birgit teab mis teeb kui linnas sõidab. Mitte nagu mina, kes Jüriga(TomTom) linnas läbi ei saa:D Sydneys läksid lahku meie teed Maarjaga. Minul ja Birgitil oli teine hostel, sest oluline oli tasuta parkimine ning jäime sinna jõuludeks ehk siis Sydneys olime 22-26 detsember. Maarja jäi aastavahetust sinna ootama. Sydneys oli lahe tegelikult, käisime Sinimägedes(sinised mäed teatud nurga alt vaadates), niisama linnas jalutamas(giidiga ja giidita), paadiga sõitmas(eestlasest kapteniga korra), käisin sugulastega lõunatamas, kalaturul(Birgitiga elasime seal kõrval ning mingi idee tuli sinna minna, mõeldud tehtud. Kell 5 hommiku ülesse ja turule, jõuluhommik möödus krevettide, kammkarpide ja austritega), jõulu ilutulestik sai lausa nähtud(lausa etem kui eesti aastavahetuse oma). Kindlasti jäi midagi veel mainimata kuid eks siis polnud nii oluline või kui oli teen hiljem täiendusi. Kui selle linnaga sai juba suhteliselt sina peale siis tuli ju alustada uuesti teekonda pikkadel sirgetel teedel. Ees ootas ligi sama teekond Melbournei. Mis seal ikka google.com ette ja uurima kumb tee on kasulikum kas rannikult või sisemaalt. Ja nagu üllatuseks selgus sisemaalt oli otsem, see tähendas Austraalia pealinna Canberra külastamist. Tegelt kui näeksite neid linnu mis siin on ja siis seda pealinna hakkaksite kindlasti naerma, mida ka meie tegime. See on täpselt nagu Eesti mingi linnake(ma isegi ei tea milline kas Tallinn, Tartu või Pärnu), üks suurem hoone keset linna ja muud ei midagi. Seega sai kinnitust väide mida paljud räägivad, et kui küsida mis on Austraalia pealinn tuleb kohe kiire vastus Sydney, mitte see väikelinn Canberra.

Nüüd hetkel oleme omadega Melbourneis ja ma isegi ei oska veel päris täpselt vastata mida ning millega see linn üllatada suudab. Hetkel ei ole siin linnas veel väga palju kuskil käinud ainult väheke, kuid küll jõuab. Hoopis aktiivsemalt oleme tegelenud töö otsimisega ja sellega on ikka nalja saanud juba, sest ega ei mäletanud hästi enam seda aega kui tuli minna ukselt uksele ja küsida ega tööd pakkuda ei ole. Saadetud on ligi 30 CV-d kuid vastuseid ei miskit. Kuid eks ma sellest Melbourneist räägi pikemalt kui juba rohkem miskit rääkida oskan(turistikate läbimisel). Nii siin linnas siis sai võetud vastu uus ja parem aasta. Ulualuse saime Mariselt ja Tiiult(tuttavad õunafarmi aegadest), käinud oleme nii mõnegi korra väljas ja uue aasta esimesed minutid tulid St Kilda rannas, isegi tööloom Maris jõudis viimastel minutitel töölt ära et ikka vana korralikult ära saata ja uus ning parem vastu võtta.

Loodame, et siis uus aasta tuleb parem kui eelmine ja kõikidel meil läheb see aina paremaks. Uuel aastal uue hooga ja uued seiklused ootavad meid kõiki. Kallistan kõiki kõvasti ja ehk sellel aastal juba näeme:D

Lisaks veel on olemas nüüd postkast kuhu võite saata kirju ja pakke, kõik asjad on oodatud: 44 St. Georges Road, Toorak, Victoria 3142.

Reisimine kindlate plaanideta

Vahepealne aeg eelmisest postitusest ehk siis nädalake tagasi on olnud palju sündusi. Farmist lahkumisel on alles õige elu alanud. Pühapäeval kui farmis lahkusime jätsime samal päeval veel hüvasti kõigi eestlastega kellega vahepeal olime kohtunud. Viimane õhtu meie majanaabritega möödus väga rõõmsalt ja naeru rohkelt. Käisime veel keskuses peol ja kui sealt tagasi tulime ei tundnud keegi, et võiks maga minna. Seega ma ei tea kus tuli minul ja kahel iiri tüdrukul mõte minna õunaaeda kolama. Noh eks me siis läksime ja vaatasime mis seal teha annab. Ma olen maatüdruk ja isaga koos küll traktoreid käivitanud ning nendega sõitnud. Eks seda üritasime iirlastega taha kuid ei õnnestunud, kuigi üks neist väitis, et tema oskab traktoreid parandada. Eks ta lõi siis mootorilt kaane maha ja uuris seda asja kuid egas sellest masinast ikka elulooma ei saanud. Selle asemel alustasime õunte pügamisega, peab tunnistama, et üks puu õunafarmis sellel aastal saaki tänu meile kolmele ei anna.

Selles mõttes oli kahju lahkuda, sest saime neid kõiki alles tundma õppida. Kuid mis seal ikka elu sellisena olema hakkabki, et inimesed muutuvad juba omadeks kuid siis tuleb aeg liikuda uude kohta ning alustada kõigega jällegist algusest. Farmist lahkudes oli algne plaan minna Noosasse kuid see muutus, sest saime liikuma alles suhteliselt hilja ning kuna meil otseselt kiiret kuskile ei ole seega aega oli ja kavas oli minna Fraseri saarele. Võtsime suuna hoopis Rainbowsse. See siis on selline pisike kuurort, võib vist isegi öelda, et Pärnust poole väiksem. Ning sellest paigast oli Fraserrile minek kõike lühem. Lisaks oli meil Rainbows ühes hostelis kaks ööbimist, sest saarereisi ostmisel saime pakkumise kaks ööd hostelis ja 2 ööd telkides(saarel).

Natukene saarest siis. Eriti pikalt kirjutama ei hakka, sest kõik kellega ma koos reisin on sellest päris pikalt juba rääkinud. Mis seal ikka jääb see tegemata. Või noh tegelikult teen siis omapoolse ülevaate. Saarel elasime kaks ööd telkides. Kahjuks ilmaga eriti ei vedanud ja esimese öö veetsime suht vettinud oludes. Birks sai korralikult vettinud sünnipäeva, kuid õnneks ilm ei sega miskit. Järgmised päevad muutusid paremaks ning ei saa mainimata jätta, et autos oli väga lahe seltskond ning meid oli 8(neli kutti ja meie neljakesi). Õnneks ilm ei takista miskit ja midagi selle pärast tegemata ega nägemata ei jäänud. Sai sõidetud 4 vedu jeepidega, isegi roolis oldud. Kujutate ette kui lahe see tegelikult on, ma olen küll eestis venna Rometiga metsas ühe suht sarnase maasturiga möllamas käinud. Väga lahe oli ja kindlasti üritan seda veel siin aussis teha. Dingod ehk metsikud koerhundid või koerrebased on ka kõik nähtud ja anti isegi luba nende söötmiseks. Muidugi seda ei või teha kuid sain selleks meie rühmajuhilt loa seda teha ning kui juba sõna anti siis kasutasin seda.

Fraser on siis metsikult ilus liivasaar, mis on ümbritsetud helesinisest ookeanist. Kindlasti jääb see vähemalt hetkel mulle veel kauaks meelde ja üheks ilusamaks paigaks mida olen külastanud. Peale Fraserilt tulekut tulime tagasi ja siis oli käes aeg millal Merlin hakkas omaette edasi põhja reisima. Sai korralikult hüvasti jäetud ja jätsin õhku lubaduse elama hakata:D kes teab see teab mis see tähendab:P

Kui Merlin bussile saadetud, ei olnud meil muud plaani kui see, et esimese öö veedame autos ja seda me ka tegime Hervey Bays. Õhtul sõitsime linnas lihtsalt ringi ja otsisime kohta kuhu auto parkida kuid ega see väga lihtne ei olegi, sest igas kohas ei või autoga ööbida. Seega võtsime parkimiskohaks suht kõrvalisema koha. Parkimise hetkel oli see ilus kraavikallas, millest natukene kaugemal oli näha basseine. Oh seda üllatust kui saabus hommik ja ukse lahti lõin. Üks suur lomp vaatas vastu. Kraavist oli saanud meri. Nojah mis seal ikka läksin olukorda välja hindama ja ega alguses see väga hea ei tundunud, sest vett oli nii 20-25cm. Umbes 5cm oli puudu et esimesed põrandad oleks olnud üleujutatud. Auto ei läinud alguses käima ning see kõik tundus olevat väga halb. Kuid õnneks kõik lõppes hästi ja auto käivitus 3-4 korra peale ning sai veest ilusti välja sõidetud.

Edasi olid igast peatumised erinevates kohtades, igast imelikud nimed on siin neil ja seega ei hakka neid isegi mitte mainima. Ei hakka blogi kohanimedega kuhjama. No vast mainiks Mary Poppinsi lugude autori sünnikohta Maryborought. Sellest täpsemalt ka juba teised oma blogides kirjutanud. Ei peatu sellel pikemalt. Hetkel siis oleme Noosas ja naudime hosteli rõõme:D Rõõme siis sellepärast, et oleme hakanud elama sellistes hostelites, mis majutavad tubadesse 8 inimest. Tänase päeva seisuga oleme olnud kahes erinevas hostelis 8 inimese tubades ning segatubades:D Praeguseni on olnud kõik normaalsed inimesed tubades, keegi ei norska:P

Mis ma veel saaks siis kirjutada ajah teate see ilm on muutunud siin väga eesti suveks. Muidugi väljas on soe nii oma 25-30 kraadi kuid suhteliselt palju on sadanud peale seda kui õunafarmist lahkusime. Seega kas tõesti oli õunafarmi asukoht ideaalne koht elamiseks:D Ise küsin ise ise vastan- VAEVALT. Lisaks sellele, et sajab esineb sageli äikest. Kuid küll muutub olukord paremaks kui rohkem lõuna poole liikuma hakkame. Seega enam hullemaks minna ei anna.

Nüüd edasised plaanid hakkavad vaikselt paikka loksuma, nojah samas ma tean seda juba eelnevatest oma seiklustest erinevates maades, pole mõtet väga plaane teha, sest olgem ausad kõik selgub kohapeal antud hetkel siis liikumise käigus. Kuid aastavahetus oleks hetkel plaanis veeta Melbourneis, seega eks ole näha mis tegelikult 3 nädala pärast saab, eks elu näitab. Muidugi kui juba Melbournei satun siis Kaidi vaatan ka üle kes seal elanud juba üle 1,5 aasta, kui jah hetkel mu mälu alt ei vea. Ning kannatust suts veel mõne päeva jooksul annan teada aadressi kuhu võib postitada kirju ja pakke:D Kõik asjad on väga oodatud. Kannatust ainult kannatust või oli see rahu ainult rahu, sedasi ütles propelleriga mees katuselt:D

Ning ma ei saa mainimata jätta täna varahommikust Skype kõnet Kossi, Kuke ja teiste kammraadidega, kes olid Pärnus ja pralletasid varaste tundideni Sugaris. Ootan siis pilte ja kahju, et teid videost näha ei õnnestunud, vähemalt teie kõik mind nägite. See Antsukesekenele pühendatud laul on lihtsalt andekuse tipp, loodan et tallegi see meeldis ning see parampapampam mis kõlas viimasena pani veel i-le punkti:D tänud teile ja sellised kõnesid võiksime rohkem korraldada. Igatsen teid kõiki ja kallistan kõvasti.

Õunafarmi päevad on möödas

No nii no nii, viimased tööpäevad farmis tehtud ja järgmised seiklused võivad alata. Mis siis viimasel ajal toimunud on? Pole vist päris kaua blogi enam teinud seega pean kõik uudised ära mainima mis vahepeal juhtunud on. Alustame siis algusest, oleme leidnud siit päris palju eestlasi, kokku on meid siin juba umbes 23(piirkonnas). Majake mis väga armsaks ja koduseks saanud on hetkel juba peaaegu täielikult täitunud kokku on juba 16 inimest, täismaja 20. Juurde on tulnud 2 sakslast, 2 hollandlast, 2 eestlast, iirlane ja inglane. Kuid siin järgmise nädala jooksul päris paljud hakkavad lahkuma. Esimesed kes lähevad oleme meie, siis on käes kord iirlastel ja enne jõule peaks seal päris päris rahulikuks jääma, sest kõigi plaanid on jõulud kuskil tsivilisatsioonis veeta:D

Väga imelik on sellest kohast lahkuda, sest tõsiselt kõik on nii omaks saanud ja see saab veel hetkeks kurb olema kuid mis seal ikka elu on selline, vähemalt hetkel. Ja Austraaliasse tuleku üheks mõtteks oligi võimalikult palju reisida ja näha mis siin tegelikult on. Mitte jääda väga pikalt paikseks ühte kohta. Niigi õunafarmis sai tehtud kokku 77 farmipäeva mis iseenesest on päris hea saavutus. Arvestades seda kui üksluine see töö tegelikult on. Mis seal siis muud ikka kui loed numbreid 2,4,6,8,10. Kohutav:D kui keegi küsib näiteks mõne lihtsama arvutuse vastust siis muud ei tule ette kui need samad numbrid. Nojah samas selle võib nüüd hetkeks unustada. Õunad vähemalt praeguseks on minevik. Oli igast aegu õunafarmis, viimased päevad seal möödusid väga aeglaselt, sest ei olnud enam mingit motivatsiooni töötada. Ning kahjuks viimasel päeval lihtsalt olin valel ajal vales kohas ning sain kriitika osalisek ülemuse poolt, see tegi asja natuke mõruks ning võttis igasuguse viimase tööpäeva tunde. Kuid ei ole hullu, saan mõnel juhul lausa aru kui inimesed on stressis ja vihastuvad või on lihtsalt kibestunud. Mina seda ei ole ja seega jätkan possivismi lainel, tehku teised mis heaks arvavad.

Praegu teen blogisse sissekannet kui olen teel Brissi poodlema nagu see moodne sõna nüüd siis oli. Terve tee on J(farmis õunte ekspert:D) korraldanud erinevadi mänge ja tõsiselt ma ei ole elus näinud inimest kes jõulu sõna kuuldes nii pöördesse läheks. Tehakse firma jõulureis mida vist olen enne ka juba maininud oma blogis. Tuleb päev poodides ja õnneks näen uuesti oma Brissi sugulast, nii lahe. Ning õhtul tuleb viimane kodus istumine enne minekut. Hakkan veel kõiki vanu majakeses olevaid inimesi igatsema, sest oleme ju koos olnud iirlaste ja rootslasega pea kaks kuud juba. Kuid mis seal ikka nett on olemas ja seal saame edasi kõigiga suhelda.

Nii vahepealsest elust siis. Käidud on eestlaste juures karavanpargis istumisel ning seal lausa flöödimuusika saatel lõkke ääres istutud, päris lahe oli ja ega sellist lõkkeõhtut ei olegi siin aussis veel olnud. 28 november oli farmi korraldatud jõuluõhtusöök ja see oli väga mõnus, eriti tore oli see, sest see toimus enne kui siit lahkume. Mõnus õhtu oli töökaaslaste seltsis. Tehtud esimene ööbimine autos, mis ei olnudki miskit hullu, seega peavarjuta ei jää siin kindlasti Fööniks aitab hädast välja. Põnevad ajad autos on algamas, kuid ei muretse sellepärast, kõik asjad tulevad jooksvalt, see tähendab ka plaanide kohta. Pole mõtet uurida kuhu või kunas jõudma peaks sest neid lihtsalt ei ole. Ainuke asi mis suhteliselt paigas on on see et pühapäeval võtame suuna Fraseri saarele, kus veeta paar päeva ning siis alustame liikumist lõunasse. Peale saart jätkame oma neliku asemel reisimist kolmekesi, Merlin hakkab vaikselt suunduma tagasi eesti poole kuid enne kui päris kohale jõuab läbib ta palju erinevaid riike ning paiku. Head reisi ja tule siis aussi tagasi kui eestis ikka liiga külm ning vähe päikest!

Ilusaid jõuluootusi sinna kaugele teile kõigile ja ma ikka üritan vahepeal miskit kribada, kuid eks ole näha kuida sellega olema hakkab. Tean paljud on uurinud kuhu saata kaarte või lausa pakki kuid kahjuks sellele hetkel vastata ei oska. Parem oodake minu saadetisi ning kui kuskilt aadressi saan annan sellest kindlasti teada. Võimalik et võtan endale veel kellegi vahenduseks. Ühenduseni ja kirjutage siis kui lund näete, sest siis olen kade ning tahaks lumelauaga sõita:D

88st kohe 60 farmipäeva tehtud:D

Just nii 88st kohustuslikust farmipäevast saab peale esmaspäevast tööpäeva tehtud juba 60. Aeg ikka lendab hullu kiirusega, kuid kui pidevalt töötad siis ei saa sellest arugi. Pole enam kaugel ka see aeg kui õunafarmis tuleb võtta oma 7 asja ning asuda teele uutele seiklustele.

Nii räägiks siis veidi tööjutte:D Täpselt ei mäletagi kas olen seda eelnevalt oma sissekannetes maininud kuid kui pakkimist ei toimu(kui tellimusi vähe siis võivad nädalas mõned vabad päevad tekkida) siis on võimalus töötada väljas. Välitöö seisneb siis õunte harvendamises, ehk siis korjad puult ära õunad mis ülearused. See on suht igav töö kuid vahelduseks väljas on päris mõnus olla, nojah ainuke jama mis selle juures on see, et puud on suured ja raha mis puu kohta makstakse suht väikene. Puud on lausa nii suured, et ladva hõrendamiseks on vaja redelit. Ning kas esimesel päeval ei tehtud redeli koolitust millega sai päris palju nalja, sest olgem ausad redeli otsas olme me kõik roninud. Seega võiksin nüüd vabalt oma CVsse tuua Austraalia redelikoolituse:D Rohkem tööjutte ei ole.

Vabadest päevadest on saanud seiklemised Stanthorpe lähiümbruses. Nähtud on Girraween rahvuspark ning külastatud on kino. Kinos käisime Warwickus ning nähtud sai film: Crazy, stupid, love. Peaks mainima, et päris vaadatav film, või siis nagu tavaliselt ütlen normaalne:D Kinopilet siin maksis 10,50 daala. Rahvuspargist niipalju, et jalgadele sai seal päris korralikult tööd antud ja matk rahvuspargis võttis oma 4-5 tundi aega. Mis veel ajah meile on tekkinud siin väga toredad aussidest sõbrad. Üks paarike, mees töötab meil õunafarmis kahvli peal ning temaga saime Brissi autot ostma minna. Oleme neid külastanud juba kaks korda ja tõsiselt sellist külalislahkust ei näe igapäev. Sama olen kogenud kreekas oma baarivanamehe ja tema pere juures. Seega on nagu miskit mida enne olen tundnud. Nüüd järgmisel nädalavahetusel läheme külastama eestlasi, kes siin läheduses töötavad. Hetkel on teada, et neid on 7. Võimalik, et isegi rohkem.

Nii nagu näha olen blogimisi hakanud üha vähem tegema, seda siis laiskusest ja noh ega enne ei juhtu miskit põnevat kui nädalavahetustel. Seega väga võimalik, et hakkan sissekandeid tegema kahe nädala kohta, kui just jah miskit väga suurejoonelist tööl ei juhtu:D

Olge tublid ja ehk teil seal lund veel maas pole. Juba oleks unustanud, kõik isad ilusat isadepäeva teile.

Laisk kui õunauss

Nii lõpuks olen jõudnud sellesse aega kuis päevad jooksevad käest ning pole olnud aega korralikult süveneda blogimisse. Luban sellel nädalal vea parandada ja teen korraga sissekande kahe nädala eest:D sündmusi olnud palju ja kõigest sellest rääkimine võtab aega, seega varuge veel veits kannatust.

Niipalju võin lisada, et endiselt õunafarmis ja kõik on väga hästi. Ning lisaks kõigele Aussi kevad on täielikult kohal oma soojade ja päikseliste ilmadega. Sombuses sügises on seda kindlasti mõnus lugeda ega tekita see jutt mingilgi määral kadedust:P

Auto on ostetud

Nii võib nüüd siis kirjutada, et lõpuks ometi on auto soetatud. Aega võttis kuid asja sai. Autoks sai Ford Falcon (hellitusnimega Fööniks, sest auto numbrimärk on 241FNX) 2000 aasta väljalase. Autol on olnud enne vaid üks omanik ja tundub, et ta on seda hästi hoidnud. A ja täpsustuseks nii palju, et auto on ostetud Birgitiga kahepeale, seega võin öelda et pool autot olen oma elus nüüd ostnud:D

Tegelikult selle auto ostmisega meil natukene isegi vedas, sest töölt saime läbi ime kuidagi pikemalt nädalavahetuse vabaks. Kõigil oli reedest pühapäevani vabadus. Seega ei muud kui neljapäeva õhtul sai tehtud plaan, et reede tuleb minna Brissi auto järgi. Mõeldud tehtud. Brissist ilma autota naasnud ei oleks. Brissi saime oma vabriku kahvlijuhiga, keda vahetult enne bussile minekut kohtasime. Päris hea vedamine oli see peaks mainima. Brissis käisime läbi nii mõnegi müügiplatsi, õnneks neil seal miskit sellist, et ühes piirkonnas on kõik müügiplatsid koos. Autosid oli palju ja otsustamine väga raske mis võtta mis jätta. Õnneks see auto mis soetatud sai jäi silma mõlemale. Hinnaks oli algul nii 4500 dollarit kuid autoärikad nagu me see hetk olime kauplesime hinna 4000 peale. Ja mis kõige huvitavam auto ostmise juures oli, neil käib miski selline süsteem, et autoomaniku silmavärv, pikkus ja juuksevärv pannakse kirja. Naersime just, et hea on et kaalu veel teada ei tahetud, siis oleks ikka kõik pisiasjad teada.

Kui auto soetatud oli suundusime linna(auto platislt saime kätte järgmisel päeval, seega linna liikusime bussiga), sest mul elab üks sugulane Brissis ja otsustasime öö veeta tema juures. Kusjuures seda oma sugulast nägin ma elus esimest korda. Esmee(sugulane) ja Ken(Jaapanlasest mees) elavad Brissi kesklinnast natukene eemal oma majas. Mulle hullult meeldis nende maja, see oli väga hubane ja kohe kuidagi kodune. Eks kindlasti mõjus ka see, et nad olid väga sõbralikud ja neilt sai teada niipalju uusi asju mida enne ei teadnud. Nad on päris palju reisinud, ning saime päris palju soovitusi kuhu minna ja mida vaadata. Neil on koer(minikolli) kellega sai jalutamas käidud, kaasa sai võetud veel naabrigi koer ja olime Birksiga koeraomanikud mõneks ajaks. A ja mis veel imelik on teate ma igatsen ainult ühte asja(inimesed siin loetelus ei ole vaid on asjad) siin aussis- korralikku vannituba, tõsiselt. Ma poleks seda kunagi arvanud, et sellisest asja igatsema on võimalik hakata. Seega Kossu võtan kõik sõnad tagasi selle kohta, et vannituba ei ole võimalik igatsema hakata! Seega tänud Esmeele ja tema abikaasale meie võõrustamise eest ning kindlasti me veel kohtume.

Nii ja auto saime siis laupäeval kätte ning peale seda hakkasime linnast tagasi maale liikuma. Brissist välja sõidu tegi Birks ma olin kaardilugeja ja moraalne tugi. Ja esimese proovisõidu enne auto ostmist tegi ka tema, kas see oli jube- ojaa ta näost oli seda ikka päris hästi näha. Egas siin on liiklus kõik Eestiga võrreldes tagurpidi nagu ka autojuhi koht, seega ega algul saab suunatulede sisselükkamise asemel palju esiklaasi kojamehi kasutatud. Kui linnast väljas olime tegime mingi aeg juhtide vahetust, seega olen aussis autoga sõitnud ja see ei olnudki nii hull nagu arvasin. Seega kõigega harjub kui vajadust on.

Nii mis veel põnevat olnud ajah meil siin maal mikit tormid liiguvad ringi, paar õhtut on ikka korralikult äikest olnud. Ning siin läheduses on mingi rahepeletaja. Rahepeletaja töötab siis helivõngetega, et kui miskit kahtlast juhtuma hakkab teeb see nagu ilutulestiku häält, hakkab paugutama. Kohati tunduks nagu sõda käiks, sest paugud aina käivad ja see ei lõppe enne kui ohtlikud pilved möödas. Esimesel korral kui äike oli siis käisid ainult paugud ei miskit rahet, ainult korralik vihm ning siis juba hakkas tunduma, et see vist ikka ei ole rahepeletaja. Kuid kahtlused kadusid järgmisel päeval kui tuligi korralik rahe alla, maja on meil plekist katusega ning võite isegi arvata kuida see kolises. Miskit ei kuulnud kui keegi rääkis. Nüüd olen hakanud tegema korralikku eeltööd ja igapäevaselt vaatan üle aussi ilmajaamad, et olla kursis mis juhtuma hakkab. Ning seda siis ka selleks, et auto ohutusse kohta naabri kuuri sõidutada. Endal on meil katusealune kuid sellest pole kasu kui peaks rahet tulema, sest eelmisel korral oli näha et päris palju tuleb sealt varju äärest neid sisse.

Sellel pikal nädalavahetusel saime tiiru tehtud veel hostelis. Neil oli seal Halloweeni tähistamine, kõik olid kostümeeritud ja see oli päris lahe. Meie maja rahval miskit selleteemalist seljas polnud kuid mis seal ikka ega siis sellepärast miskit olemata jäänud. Väga lahe õhtu oli. Ja nüüd homme tuleb alustada jällegist töötamisega ning ei taha sellele veel isegi mitte mõelda, kuid mis seal ikka eks tuleb seda ka teha. Seega oleme possivistid ja jätkame töölainel ning järgmise korrani kui sissekannet tegema hakkan. Ja veel nüüd oleme Eesti ajast ees lausa 8 tundi tänu talveajale.

Nädal jällegist möödas

Jesver kui kiiresti siin ikka aeg ledndab said just pooled farmi päevad siin õunakas oldud. Ma olin esimesel nädalal väga kindel, et paigale ei jää rohkemaks kui paar nädalat, kuid nüüd siin aega aina lendab ja see on kohutav. Tahest tahtmata pean juba mõtlema tulevasele aastale, et kus mis mida siis tegema hakkan. Võimalusi on hullult, kuid tuleb leida see oma koht. Koht mida kõik tegelikult otsivad, kes on õnnelik saab oma suuna kohe kätte ning kellel nii hästi läinud pole teevad nagu minagi- reisin ja seiklen ning tunnen sellest siirast rõõmu.

Nädalaga õunakas ei ole miskit olulist muutunud. Kui siis see, et sain nn ametikõrgendust. Lisaks tava pakkimisele ja kastide lammutusele olen nüüd veel esimese praagi noppija. No see ametikoht pole just väga hea koht kuid ikkagist parem kui tavaline pakkimine. Olen rulliku peal kus viskan välja plekkidega õunu. Esimest korda kui sellel kohal olin, tekkis tunne nagu oleks merehaige. Egas seal käivad kõik õunad ringi ning lisaks õunadele keerlevad veel rullikud. Seega kui sellel kohal palju aega veeta, võtab ikka sammu päris päris sassi ning kaks jalga ei seisa just väga kindlalt maapeal. Vahepeal liiguvad seal õunad nii hullu kiirusega, et tegelikult pole aega vaadatagi mis välja lendab käed lihtsalt liiguvad ja viskavad miskit. Vahepeal on endal hullult naljakas kuida kõik liigub nõnda, et isegi ei pea enam mõtlema mida teen lihtsalt liigutan käsi.

Majakeses ei ole miskit olulist muutunud oleme ikka kaheksakesi, mis on vahepeal täitsa tore, kuigi jah enam pole lootustki õhtuti telekal pihta saada sest iirlased on selle toa nii ära omastanud. Kuid egas sellest end häirida lase, kui vaja võin ka vallutustega tegeleda. Eile oli meil esimene grilliõhtu. Päris lahe oli, kuigi jah enne kui miskit alata sai olin vabatahtlik grilli puhastja. Vahepeal kui sinna vett visati oli ikka sauna tunne küll, teate ju seda kui kerisele viskad vett siis kuum aur tõuseb kohe õhku. Aega läks kuid grill sai puhastatud ja tööle löödud. Kohal olime siis majarahvaga ja veel üks iiri tüdruk ning mõlemad perepojad. A jah aussidele on see grilli teema mingi elu oluline, nad teevad seda suhteliselt palju ning ei grillita ainult liha nagu eestlasele kombeks. Siin tehakse burgereid, ei sööda liha ja salateid, ainult burgerid.

Pühapäevane päev möödus nagu ikka lebotades ja puhates. Egas palju ei ole vabal päeval vaja vaid sooja ja päikest ning siis on kõik väga väga hästi. Kerge jume hakkab juba tekkima, kuid see pole veel sama mis egiptis saavutasin. Kuigi jah see ei ole mul eesmärgiks seatud. Et siis õunafarmi kino jätkub ja elu on endiselt ilus nagu alati. Ning austraalia hakkab mulle üha enam meeldima, tõsiselt siin on väga lahe. A ja uued eestlased siin kandis on leitud, oli ka aeg:D Üritan siis jällegist alustada sissekannetega pühapäevasel päeval nagu seda algul tegin, ela me näeme kuida asi õnnestub, kuulmiseni hetkel.

Kapsaurr:D

Kas olen muutunud laisaks ja loheks, kindel vastus sellele on- ojaa ja kuidas veel:D Nagu näha tuleb nädala ülevaade suht pool nädalat hiljem. Kuid see on see aussi elu kui kõikidesse asjadesse suhtud sedasi, et homme ka päev:D Sellise eluga võib lausa harjuda.

Teen siis eelmise nädala ülevaate ära, oli ju nädal kus sai tunda end jälle inimese mitte robotina. Käisime linnas suurlinnas:D Birksiga oli paar vaba päeva võetud ja liikuma siit õunafarmist sai tänu italiaano Elenale. Saime ringi sõita mõnda aega E autoga, mis iseenesest oli ka lahe, kuid kahjuks enne Kullakale jõudmist andis ta auto suts järgi ning lagunes. Ta ise oli hullult paanikas ja kohati oli see lausa naljakas, sõitsime autos vaikuses ja kuulasime kuida autol miskit logiseb. Polegi enne sellist asja olnud. Kuid täiesti mõistetav milleks selline mure, ta peab veel kaua oma autoga ringi sõitma ning egas pole just hea kui mõned kuud enne austraaliast lahkumist auto otsad annaks. Õnneks kõik sai sellega korda. Linnnaring sai võetud, sest Maarja jõudis aussi. Algul oli plaan Brissis olla üks öö, kuid juba enne minekut sai neid plaane muudetud ja suuna peale Brissi poekeskust sai võetud Kullaka poole. See oli ainuõige otsus. Egas mida see hing veel ihkab kui päikest, ookeani, randa. Seda kõike seal sai.

Ööbisime siis 3 ööd ühes hostelis mis oli suht vangla moodi, vähemalt toad, kuid palju sa seal ikka aega veedad seega ei miskit hullu. Kõik on talutav ja mu taluvuspiir on väga kõrge. Sai surfarsis siis mitu head õhtut väljas möllamas oldud ja see oli nii lahe. Teate siin on kanakarjad, just nii õige sõna oli see. See kanakari siis tuleneb kreekast, kus tsikkide hordid jooksid ühest kohast teise, üks ees teised järgi ja siin on selline asi ka suht tavaline. Muidugi andis palju juurde see, et linnas korraldatakse õhtuseid klubituure. Ja noh kui jääd ikka nii saja inimese keskele kes ringi tormavad on ikka miskit uut ja huvitavat küll, samas miskit sellist mis juba eelnevatest maadest täiesti tavaline vaatepilt.

Mis veel ajah olen korralikku tormi siin näinud, ei tea kui korralikuks seda lugeda saab kuid jah miskit on nähtud. Olime päeva rannas ja hakkasime hosteli poole jalutama kui ühel hetkel taevas muutus siniseks ja läks hämaraks. Nojah eestis ikka tuleb äikesetorme samade sümptomitega. Kõik oli normaalne kuni selle hetkeni kuni tõusis hull tuul ja sadas kohutavalt ning muidugi ei puudunud äike. Ma pole elus näinud äikest kärgatamas nii oma 50m raadiuses endast ja nüüd seda nägin. Välk tabas elektriposti nii 30 meetri pealt ja seda kaks korda järjest. Tulekerad lendasid ja see oli ikka hull. Pole enne miskit sellist kogenud. Kuid egas kui vaja pea töötab hästi ja saime ulualuse ühes hotellis. Õnneks omanik oli seal just askeldamas ja ta lasi tormist räsitud eestlased enda hotelli. Tõi veel kuivad rätikud ja uuris kas kõik ikka hästi. OOtasime siis hotellis kuniks torm vaibub ning kui see otsa sai, siis pakkus veel üks aussi meile küüti hostelisse tagasi. Aussid ikka on väga väga sõbralikud ja abivalmis. Perepojaga saime tagasi linnast(ta oli samal ajal puhkamas ja ookeani mõnusid nautimas, mis saaks olla veel parem ajastus). Seega selle reisu puhul ei olnud vaja ei mingeid busse mis kaua loksuks. Nojah korra bussi kasutasime kui läksime randa kuid see pole miskit hullu kõigest 20 mintsa. Veel külastasime eestlasi kelle juures elasime esimese nädala aussis. Oli tore taas näha ja kuulda kuida neil kõik läüheb. Kindlasti külastame neid veel kui kuskil seal läheduses juba oleme. Saime sealt veel kontaktid eesti poiste kohta kes meiega samas kandis elavad ja ei muud kui nende kirjad kaasa. Teel tagasi saime nendega ühendust ja õhtul olid nad juba meil külas. Nii palju igast infot sai, kahjuks nad lahkusid siit just esmaspäeval. Kuid selline see seikleja elu siin on, oled pidevas liikumises.

Vist väga ülevaatlik sissekanne ei tulnud kuid asi seegi. A jah oleks juba unustanud kõige tähtsama info. Autot endiselt ei ole. Kuid edusammud on olnud. Surfersis oli esimene proovisõit Holdeniga. Nojah eestlased nagu me oleme keegi rooli just ei tahtnud minna ja lasime italianol seda enda eest teha. Auto kilises ja kolises, iga meetriga hind kukkus, kuid siiski otsustasime, et kindlasti tuleb veel paremaid pakkumisi. A ja kild oli selle auto juures see, et üks tüüp müüs oma venna autot. Ta ei teadnud täpselt kuida või mis peab see töötama. Ning esimese asjana kui autosse istusin mainisin et põleb üks punane tuli, käsipiduri oma. Ta oletas et see peabki pidevalt põlema. Ei hakanud vaidlema, kuigi eestis ise olen sama viga teinud juba. Kui autost väljusime oli kuidagi auto tagumine osa soe ja sisse imbus kärsakat. Kuid selgus tõde selle kohata hiljem. Tüüp helistas mulle tagasi ja tunnistas et kässar oli terve sõidu peal olnud. Seega ei tea ka autode ärikad oma autodest kõike. Loodame ja ootame millal siis see õige auto saabub. Peremees farmist lubas uurida oma tuttavatelt ning ise paneme kuulutused linna ülesse. Igal asjal on oma aeg. Nagu ka saabus aeg õige musta leiva ja kohukeste ning pelmeenide oma. Just õigesti loete, perepoeg viis meid teel tagasi venepoodi ja sealt selliseid asju endale soetasime.

Kena kevad jätkub ja endiselt kõik farmis endine. Kino saab igal sammul ja mida veel tahta, kui jätta kõrvale seikleja pisik mis tahaks juba liikuda. Küll see aega saabub, egas see tulemata jää.

Ning uus sõna mida kasutama hakkasin ja kõigile hullult nalja teeb on KAPSAURR. Ma isegi ei tea mis see tähendab või nii kuid edastasin sõnumi Kossile mis lõppes sama sõnaga. Kui ma selle sõna tähenduse teada saan annan teile ka teada:D

Igatsen kõiki ja nagu olen facebooki kirjutanud. Omainimesed ikka üle kõige, kuid ühel ilusal päeval näeme ja teeme koos kilde.

Aussi laiskus sees- homme kah päev

Lausa esimest korda oma Aussis oleku ajal ei jõudnud ma nädalas korda blogi täiendust teha, oh seda õudust:D Asi väga lihtne, elu on siin päris päris kiireks läinud ja aega lihtsalt pole olnud istuda rahulikult läpaka taha ja tegelda kirjutamisega. Nädalaga on korda saadetud nii mõndagi, käidud nii mitmeid kordi linnas kui ka ookeani ääres. Lõpuks ometi tuli see tore aeg, kus sai varbad ookeanisse surada ja päikese käes lebada. See on elu mida olen igatsenud- vesi ja päike.

Nii täpsemalt siis mis teoksil on olnud. Käidud on siis seiklemas väheke, üks perepoegadest on veidi siin meid ringi sõidutanud ja ka linna poodi viinud, endal tal sinna muidugi asja ei olnud a kui ilusti küsida siis kõik võimalik. Muidu nädal möödus töiselt nagu alati, isegi laupäeval olime tööl, kuigi siis oleks olnud ideaalne kui oleks vabaks saanud selle päeva. Käisime laupäeval hosteli rahvaga Bayron Bays, ookeani ääres. Sõit võttis aega sinna nii 4-5 tundi, kuid õnneks buss oli täis nii toredaid õunapakkijaid, et ei saanud arugi kui juba sõit läbi sai. Ööbimispaigaks oli karavanpark, kus majakesed olid hästi hubased ja mõnusad. Koht kui selline on täpselt suvitajatele, mõnusa liivaranna ja tasase ookeaniga. Täpselt sellist vett olen näinud kreekas Rhodosel, nii 90% päevadest oli meri lainetes, kuid ühel päeval oli täiesti vaikus, oh see oli alles mõnus. Vahelduseks on hea kui ookean on ka rahulik, sest siis saab rahulikult ujuda ja sellest mõnu tunda, muidu võitle pidevalt lainetega. Byronist veel rääkides, siis on see pisike turistidele eelkõige suvitajatele mõeldud koht. Kuigi hetkel pole seal veel miskit hooaega oli õhtusel tipptunnil tänavad täis rahvast ja klubid/pubid inimesi. Enamus neist kuskilt kaugemalt tulnud, paikseid inimesi kohtab sellistes kohtades harva. Tundub, et sellel kohal on sama fenomen kui Pärnul, et tullakse kasvõi teisest eesti otsast kohale, et saada osa suve lahutamatust osast. Väga lahe oli igaljuhul ja kindlasti kõrghooajal olen ma seal veel tagasi, kindel see:D

Mis veel kui rannapäev seljataga oli siis tuli päeva tippsündmus- vaalad. Need olid küll kaldast kaugel, kuid oli ilusti näha kuidas nad lainetesse end heitsid ja kuida vett välja purskasid, seega järgmine uus elukas on nähtud, vaevalt et eestis neid igapäevaselt kohtaks.

See nädal tuleb sama kiire kui eelmine, saabub Maarja ja seoses sellega ainult kolm päeva tööl ning siis linnaeluks mõneks päevaks valmis, lõpuks ometi saab välja siit kolkast:D Ning kui juba linna minek tuleb siis ehk saab lõpuks ka selle auto soetatud, oleks juba aeg seda teha ja loodame parimat et sobiva suksu kuskilt leiame. Hetkel ei kujuta ettegi kuidas siin selle auto ostmisega lood on, kuidas või mida täpselt korda peab ajama kuid küll saab hakkama ning elu esimene auto ostetud. Nojah seda mitte siis päris oma auto tuleb Birksiga kahepeal. Küll see päris oma auto ka kunagi kuskilt tuleb, ega see tulemata jää.

Tundub et miskit muud tarka hetkel lisada ei olegi, peab vist hakkama vaikselt ette kirjutama seda blogi siis saab igast päevast mõne killu kirja panna egas pea juba nii vana küll et egas nädala vanuseid asju nii väga ei mäleta. Kuid lõpetuseks veel üks hea lause- oleme possivistid edasi ja kõik asjad omal ajal, homme kah päev ju!

Lähenevad jõulud ka õunafarmile, tõesti ei oleks seda vaja ja mitte septembris

Nädalad lähevad nii, et sellest lausa ise midagi aru ei saa enam. Kõik päevad on sarnased: tõused, sööd, kõnnid tööle, möllad õunaliinidel, tuled koju, sööd istud netis ja lähed magama. Päris põnev on see elu siin seega, mõelge kui palju asju lausa ühe päevaga aetud saab:D Mõnikord mõtlen küll, et kas tõesti seda ma siis Austraaliasse otsima tulingi või mis? Vaevalt, sihid on seatud kõrgemale ning hetkel on käsil kohustuslik etapp, mis hõlmab farmipäevade täitmist. Kui mälu ei peta on kokku vaja neid aasta jooksul teha 88 ja hetkel on tehtud 28 päeva, seega korralik algus on tehtud.

Õunafarmist nii polegi miskit kirjutada kui siis seda, et inimesi tuleb aina juurde. Isegi väike majake kus hiilgeaegadel olnud korraga 20 inimest on vaikselt täituma hakanud. Hetkel elame siin juba seitsmekesi. Kolm eestlast, kolm iirlast ja üks rootslane. Kindlasti võib inimesi juurde oodata, sest kus on sinna tuleb juurde nagu miski tark lause kuskil on kõlanud:D Kui nüüd mõelda siis õunafarmis tõesti vist miskit siiski toimub. Nii siin teevad need kohalikud õunapakkijad endale jõulude puhul poeskäigu Brissbane ja seda vahetult enne jõule nagu jõuluostoksile minnakse. See on ainult naiste reis võetakse buss mis varahommik Brissi suunas liikuma hakkab ning tagasi tuleb see alles õhtul. Nojah samas iseenesest hea idee, saavad naised linnapeale vahepeal, raha ju kuskil vaja kulutada:D Ning meile rääkis seda ülemus kui sõitsime Toowoombasse. Ega sellest esimese hooga miskit ei arvanudki, kuid viisakad nagu me oleme noogutasime ja jaatasime kõige peale. Ning esmaspäev kino jätkus juba tahetakse raha koguda, et ikka kõik mineku suhtes paigas oleks. Huvitav kas nad tõesti mõtlevad, et siia jäängi oma kuueks kuuks või mis. Samas siin farmis on võimatu midagi ette planeerida kunagi sa ei tea millal töö lõpetad või millal peretütar võib tulla ning teatada, et oled vallandatud:D Seega mida ma maksan asja eest mis toimub 2-3 kuu pärast. Kuid õnneks see ainult 10 doltsi ja selle ma võin maksta isegi siis kui sinna reisile ei lähe, tuleb ju kuidagi altkäemaksu maksta, millega enda eluolu farmis parandad. Ei saa ju jõuluhullust vahetusevanemale öelda, et ei tule sinna reisile, sest siis kindlasti oleks kohe mustas nimekirjas ja enda heaolu huvides parem nõustu kõigega ning maksa altkäemaksu:D Kui jutt juba jõuludele läks siis raadiost lastakse ikka nii paar korda nädalas juba jõululaule, õnneks oma vaieldamatut „lemmikut“ pole seni veel kuulnud ning loodame, et ka ei kuule.

Muidu on tööl seisud kõik ülejäänu samas seisus. Kolmapäeviti olen Lesli asendus(selline vanem naisterahvas, kes natuke kurt ja võimalik et pime. Kuid kahju hakkab kui näen mis ta tegema peab, olles seda igal kolmapäeval nüüd teinud) ehk mu päevatöö on kastide tampimine. Pean tegelema õukastide vorpimisega, õnneks need plastikust kuigi jah neid kahte tüüpi, ühed head mida kerge liigutusega laiali lööd ja teised hullemad mille ehituseks olemas haamrid, mida vahest kasutan kuid kõik käib siiski kätega, kõige kiirem moodus. Samas ma hullult ootan kolmapäevi sest siis ma ei pea tegelema pakkimisega, sest hetkel olles siin juba olnud neljandat või viiendat nädalat hakkavad need õunad juba vaikselt üle viskama. Kõik muud tööd mis neil seal vahepeal vaja teha on tunduvad ka etemad kui pakkimine:D Egas selle pakkimisega mingit tulemust nähe ei ole, sest kõik veetakse enne tööpäeva lõppu minema ning tundub alati nagu ei olekski miskit teinud terve päeva jooksul.
Eelmise nädala blogis mainisin hosteli resisi (kui ei- siis hostel mis siin kandis on korraldab oma elanikele pidevalt väljasõite erinevatesse kohtadesse) selle nädala teemaks oli ookean, kuid kahjuks jäi see ära, teadmata põhjustel. Eks ole näha kas saab see toimuma järgmisel nädalavahetusel või jääbki see kõik ära. Õnneks ei ole hullu, sest 13 oktoober saab nii ehk naa paariks päevaks linna, hetkel juba vabaks küsitud ning luba saadud. Oleks vahelduseks hea sattuda suuremasse linna kus elu ikka käib 24/7. Iseenesest tunnen juba puudust suuremast linnast, kuid kõik tuleb omal ajal midagi tulemata ei jää, kindel see.

Selle nädala suuremaks sündmuseks kujunes Merlini sünnipäev, blogiõnnitlused netist:D Õnneks saime kõik laupäeva vabaks ning seega oli aega kõigeks valmistuda. Õhtul tulid kohale hostelist kaastöötajad, kes on hullult toredad, igaljuhul lahe õhtu oli. Perepoeg õunafarmist tuli ka peole ja nagu korralik italiaano tuli kohale grappaga, teate küll see itaalia jook või mis jook pigem piiritus:D Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval käisime perepojaga linnas seiklemas. Kahjuks eelmisel õhtul kui ikka kerge jook sees oli lubasin suure suuga kuidas võin linna sõita nii, et istun kastis. Minu õnneks oli ilm väga külm ja tuuline ning perepoeg tuli lausa suurema autoga ning ma ei pidanudki kasti ronima. Kuigi Taanis sai päris korraliku kuudi kogemuse, kui päälinna teedel terve päeva sõitsin kaubiku taga kongis:D

Mis veel a jah metsik koaala nähtud. Siin õunafarmi läheduses elab koaala, kes külastab farmi umbes kuu möödumisel, päris hea on näha metsikuid loomi nende õiges keskkonnas. Lisaks koaalale on nähtud veel kahte madu mis kahjuks või õnneks on mõlemad surnud olnud. Ning majakeses läheduses elab üks ämblik, no ma päris täpselt ei tea mis nimeline, kuid sellises suuruses ma pole veel neid näinud. Seega loomad hakkavad rohkem liikuma ja eks ole näha keda järgmisena kuskil kohata võib.

Ei saa õuntest üle ega ümber, tööl olles käib pidevalt peast läbi mõte, et lisaks bäkkeritele on ka õunad õunafarmi vangid. Ainuke erinevus on see, et bäkkerid saavad alati liikuda nii kui miskit ei sobi kuid õunad mis teevad nemad, ootavad oma saatust trellide taga (trellid pannakse vees liikuvatele õuntele ette kui tuleb sordivahetus):D

Ning kes tahab Aussist jõulukaarti saada siis pange aga aadressid kuskile mulle teele ning vaatame kuida postikana siit Eesti pinnale liikuma hakkab:D

Metsikud elukad ja Toowoomba

Nädalake jälle läinud ja pole sellest ise veel arugi saanud. Nii see elu siin on suhteliselt sarnased on kõik päevad miskit eluolulist ei muutu siin küll mingi ajaga. Õunafarmis tööga on kõik sama, kuid siiski selle farmi kohta saaks veel rääkida palju asju.

Siin oli reedene tööpäev ja asjad sujusid hommikust saadik kuidagi närviliselt, kõik vahetusevanemad(no need nad siin on, vaatavad ja jälgivad pidevalt kvaliteeti, kui teed miskit valesti siis ütlevad) olid närvis nii nagu ka bossid. Muidugi ei puudunud laohoonest peretütar( või hakkan teda nüüd kutsuma rott nagu mitte eestlastest töötajad teda kutsuvad, ei pigem jään siiski kahvliga nõia juurde). Ühesõnaga sõitis siis nõid laos ringi hullult jälgis mida kõik teevad ja ühel hetkel lendas kahvlilt maha. Kahvel(laotõstuk) sõitis ühes suunas ilma juhita ja nõid jooksis teises suunas. Lendas ühe tüdruku juurde ja hakkas hullult õpetama kuidas kahte õuna korraga käes tuleb keerata/pöörata ning vaadata egas miskit vigastust poleks. Nojah sellel hetkel olin kaugemal liinil ega kuulnud mis toimub, kuid inimeste kehakeeled räägivad oi kui palju. Päev jätkus hullu kiirusega ja egas vahepeal oli küll tunne juba, et äkki võetaks meid jälle inimestena mitte robotitena kes masinatest kiiremini liigutama end peaks. Seda muidugi ei tehtud, kuid õnneks suutsime kõik masinad ületada ning sai päeva õhtale. Kuid tuleme tagasi kahvliga nõia juurde, õhtul kui tööpäev läbi sai kutsus ta enda juurde vestlusele selle sama tüdruku kes päeval oli tema arvates miskit valesti teinud. Tüdruk lasti töölt lahti ning väidetavalt seda õuna valesti keeramise pärast ning jah ka sellepärast, et julges korraga hoida käes ühte õuna. Ei no tore, mis veel põhjuseks ei võiks olla. Kindlasti on siin tegelikult põhjuseks see kas nõiale sa meeldid või ei, kui ei siis lihtsalt sööb su farmist välja. Loodame, et ise siin vallandatud ei saa, egas poleks ju tore olnud nii paljudes erinevates kohtades ja siis kuskil suvalises õunafarmis saad kinga, poleks vast kõige meeldivaim. Nojah egas ma väga kurb sellepärast nüüd ei oleks:D

Veel olen näinud nüüd oma 7 metsikut kängurut vabalt looduses ringi lippamas. Esimesed kaks olid päris hirmutavad. Kes mind paremini tunneb see teab, et mulle hullult meeldib lihtsalt kuskile minema hakata ja vaadata mis toimub täiesti x kohas. Seega tegin seda laupäeval peale tööpäeva lõppu. Korra kodust läbi ja seiklema. Läksin selles suunas kuhu jalad võtsid mingit kindlat eesmärki kuskile jõuda ei olnud. A jah enne seda käisime Birksiga lambakesi söötmas, meil siin majakesest umbes 1km kaugusel on lambafarm, kuhu laupäeval läksime, kuigi otsisime hobuseid. Täitsa toredad on need farmerid kõik on hullult sõbralikud ja valmis kohe farmi näitama ning kõigest rääkima. Kahjuks osad neist ikka kohe väga hullu maaka kõnekeelega millele veel pihta ei saa, tuleb ikka mitmeid kordi üle uurida millest jutt:D aga ei ole hullu saab sellegagi hakkama. Söötsime kahte tallekest, kes kuu vanused. Kindlasti sinna farmi läheme veel uuesti.

Kuid siis mu seikluste kohta, ring mille käisin maha võis olla nii 10-12 km vahel, aega läks selleks mitmeid tunde, kuid see et praegu jalad kanged ei tähenda selle seikluse kohta miskit. Kõik jõupingutused olid seda väärt. Kodust minekul võtsin suuna siin kandis asuva kindluse suunas, egas ma teadnud kaugel see täpselt on mõtlesin, et kui lähedal siis külastan. Oli ta jah siin samas, päris kaua tuli sinna minna ja see ei ole selline kindlus mida eestis oleme harjunud nägema. Külastasin Donnellyse kindlust, mis koosnes vaateplatvormist ning kivihunnikust, mille all olid koopad. Tegelikult oli see päris lahe, sest muidugi ei jätnud kasutamata võimalust kolada seal kõik käigud läbi, mis kivide vahele olid jäänud. Lisaks sellele nägin veel kotkaid, kes ikka on hullult võimsad ja suured kui nad lendama hakkavad, polegi sellised suuri linde kunagi oma elus näinud oh, võtab sõnatuks. A jah ja muidugi ei saa mainimata jätta kahte esimest metsikut känguru keda siin metsas kohtasin. Kui liikusin teepeal mis kulges läbi riigimetsa kuulsin miskit raginat, korra sain mõelda, et huvitav keda siin kohata võib, eestis hea lihtne kes metsas ikka vastu tuleb hunt, karu või rebane, lihtne ja loogiline või mis? Siin olid nendeks ragistajateks kängurud, ma ei uskunud, et need nii suured võivad olla. No minust olid nad kindlasti pikemad ja päris väledasti liiguvad nad oma hüpetega edasi, seega tulid olid ja läksid. Ülejäänud 5 istusid lihtsalt põllal ja said õhtusööki ning neid nägin autoga mööda sõites.

Tänase päeva põhisündmus oli Toowoomba poodide külastus, pigem rohkem kahe suurema kaubanduskeskuse. Toowomba on umbes 1,5 tunni kaugusel asuv suurem linnake, see on kuulus siin piirkonnas oma aedadega ja alles eelmine nädalavahetsu toimus seal lillefestival. Linn on umbes siis sellise tähendusega nagu Eestis on Türi, kevad pealinn. Vahelduseks on päris päris hea saada linna kus näed inimesi ja poode peale IGA(toidukas mis iga pühapäevaseks poeks, vast saaks tuua säästuka võrdluse). Teate see kõik on hea ja tore kuid peale kolmandat poes kolamise tundi tuli meelde Londoni hommikust õhtuni poodides kammimine. Mina kui mitte väga tihe poes siiberdaja elas selle nii kuidagi üle kuid isegi shopahoolik Koss kägises kuidas ta juba poode ei kannata peale seda pikka Londoni päeva. Seega täna oli suht sarnane tunne kuid mis ei tapa teeb tugevaks. Ei tegelt liiga kurtvaks muutun ei olnud häda sellel käigul miskit ja hea oli vahelduseks raha kulutada. Lisaks poodidele veel pühapäevane kohustuslik Mäkk ning 1,5 tundi autosõitu ja tagasi kodus olimegi. Viimased päevad on sisutihedad olnud ja loodame, et see jätkub nädala pärast kui hosteli rahvas läheb randa ehk suudame endki sinna siiberdada, või mis ehk peame suutma. Seega lähipäeval saab täpselt teada kuida ning mis eks ma sellest kirjutan blogisse. Ning juba kohe kohe on saabumas Maarja ning juba hetkel on ülemusega räägitud kuida paari vaba päeva on selleks vaja, et Brisbane minna ning korralikult uuel aussile ümbrust nädata millest endalgi miskit aimu ei ole:D Seega tulemas on põnevad nädalad.

A jah ma juba oleks unustanud kirjutada õunafarmist veel nii palju juttu, et siin bossiga sai ükspäev räägitud sellest, et olen traktoriga kunagi sõitnud. Seda olen teinud ja tänu isale, kes kodus ikka traktoriga mässab. Ning praegu on siis juba boss nii äksi täis sellest, et sõitnud olen ning ta tahaks mind traktoriga kuskile saata. Eks aeg näitab vb et siis varsti olengi pakkijast ülendatud traktoristiks:D

Ning lõpetuseks aussis juba jõuluasjad müügil:D Ja tänud Kaisule armsa kaardi eest mis mõni päev tagasi õunafarmi saabus. Seega kirjutage joonistage, sest tunnen ju kõigist teist puudust kes eesti maha jäid, tahan olla kursis kõikide teie tegemiste ja eluoluga.