Märtsi viimased päevad

Hei hoo, olen omadega jällegist kirjutamiseni jõudnud. Tean endiselt võtab see kaua aega ja tänu sellele tulevad postitused korra kuus, kuid usun et praeguse elu juures on see täiesti piisav. Mis siis toimub võiks öelda, et kõik on endiselt endine, elu- ja töökoht pole muutunud.

Tööst räägiks suts pikemalt, sest siin viimases postituses ma vist mainisin, et alustan lisaks oma kohvikule töötamist veel teise korruse restoranis. Tegemist on 5* restoraniga ja olen nii mõnestki kohast kuulnud, et see koht on suhteliselt populaarne kohalike rikkurite ja kuulsuste seas. Olen näinud 2000. aasta Sydney 400 m jooksu kulla omanikku Cathy Freemani. Tema oli ka see inimene kes süütas sama aasta olümpiatule. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et ei tea siin olevatest kuulsustest midagi ja Cathyst kuulsin kah oma baarmani käest. Samal päeval käis veel mingi kuulus ragbi mängija kuid see nimi ei öelnud mulle tõesti midagi. Restoran on meil siis selline mis mahutab umbes 150 inimest maksimumina, kuid tavalise lõuna ja õhtusöögi aeg on vast kohti nii 80le inimesele. Palju tehakse sinna eelnevaid broneerimisi, et mitte ootama jääda, sest kunagi ei tea mis seal toimuda võib. Peaaegu, et igal nädalavahetusel on seal pulmad ja firmade eriüritused. Seega praeguse hetkeni olen näinud juba päris mitmeid pulmi ja peab ütlema, et need väga suuremad asjad ei ole. Igal pruutpaaril on omad soovid ja eelarved palju millele kulutatakse. Keskmiselt kulutatakse pulmas jookidele söökidele 15000-20000 dollarit ning umbes 100le külalisele. Vahelduseks all olevale kohvikule on sellistel viisakatel üritustel päris hea olla.

Lubasin eelmises blogis siis kirjutada kuida oli oma silma ja kõrvaga vormeleid näha ja kuulda. Teate see asi ei olegi nii hull seal raja kõrval. Muidugi ilma klappideta oli seal võimatu istuda. Nii siis istusidki raja ääres ühes kõrvas raadio ja teises tropp. Pisikesed vormelid nagu need kaugelt tunduvad arendavad ikka pööraseid kiiruseid. Oli selline hea koht raja ääres kus oli nähal kurvi läbimist ja siis stardisirge kiirenduse algust. Kui keegi jälgis Melbourne sõitu siis koht kus raja ääres olin oli viimase stardikoha lähedal. Rajast umbes 20 meetri kaugusel. Rahvast seda sõitu oli vaatamas ikka üllatavalt palju ja muidugi igast rahvusest. Leidus veel soomlasi, kellega sain isegi arendada soomekeelset vestlust, tuleb küll tunnistada palju ma seda ei oska ja see mida enne oskasin hakkab vaikselt ununema, pean mingi soome tuttava endale siit kuskilt otsima kellega keelt praktiseerida. Või siis hakkan Birgitiga lihtsalt soome keeles rääkima:D Tööl saan oma vähest rootsit kasutada, sest üks mu töökaaslane on rootslane ning muidugi ei saa unustada majanaabreid.

Majas on tomunud ka muudatused, kahe toa inimesed on vahetunud. Lahkunud on aussi paarike meie kõrval toast ning japs ja hollandi tüüp. Asemele on tulnud 3 prantslast ja üks italiaano. Hetkel vähemalt kuulu järgi mingeid muutusi tulla ei tohiks. Kuigi jah tänu sellele, et sügis on tulemas ja ilmad ikka aina külmemaks lähevad plaanivad nii mõnedki majast liikumist, sest kõik kes me oleme tulnud kuskilt euroopast tulime Austraaliasse sooja ja päikest otsima mitte sarnast ilma kodumaaga. Isegi maja keskküte on  tööle lükatud ilmade jahenemisega ja see on küll mõnus.

Mis veel kui siin vahepeal mõni vaba päev juhtub olema ja seda veel ühiselt oleme linnast ikka jalga lasknud, sest mis siin ikka nii väga teha poodides väga kolada ei viitsi ja kui ilmad veel ilusad päikselised ja soojad on mis saaks olla parem kui minna kuskile 1-2 tunni autosõidu kaugusele ja uurida kohti mida enne pole näinud ega külastanud. Eile käisime teisel pool lahte ning sinna sõit oli võimas, sest tuli ületada ikka üks päris suur sild, võib öelda et ma pole kunagi elus nii suurt silda ise sõites ületanud. No jah siin pildi peal ei tundu see nii väga midagi olevat. Williamstown oli koha nimeks ning see meenutas oma olemiselt Haapsalu. Tegemist on siis linnakesega kus võid iga maja suu lahti vaatama jääda, sest tegemist on linnakesega kus enamus majad on vanad ning tänu sellele väga ilusa arhitektuuriga. Lisaks majadele võis lahel näha palju purjekaid ning pisikesi kalapaate mis tegid selle koha veelgi ilusamaks ning muidugi linna näha uuest küljest oli kah päris hea. Lisan siin ühe pildi sellest vaatest mis seal avanes.


Ühel nädalal sai käidud Morningtonis ja seal olles tekkis soov minna spaasse, sest seal kandis neid ikka lausa leidub. Eestis seda mõtet vast nii lihtsalt ei tekiks, sest seal spaasid kõik kohad täis ja hinna poolest ei ole kah väga hullud, nojah muidugi oleneb kõik mida saada tahetakse. Lisaks sellele on niisama ringi kolatud ja läbitud mõningaid turiststikaid mida teha annab. Tegevust siin Melbourneis jätkub ning näha on siin veel asju küll ja veel, muud pole midagi tarvis kui loota nüüd sellele, et ilma ainult oleks. Muidugi ilma vastu aitavad talveriided:D päris naljakas ikka mõelda kui teil seal Eestis läheb üldiselt aina ilusamaks ja soojemaks siis meil muutuv kõik aina sügisesemaks ning külmemaks. Tarvis läheb mantleid pikki pükse kaua ei lähe aega kinnaste ja mütside tulekuni. Kui juba siin jutt jahedusele läks tuligi meelde mainida veel seda, et siin käisime uisutamas. Hää küll mina ei käinud, sest ei julgenud oma põlvede pärast seda väga teha, ei tahaks kukkuda ning miskit vigastust sellega tekitada. Kes teab see teab, et põlved ei ole just mu tugevaim külg ja tänu sellele ei riskinud. Vast järgmisel korral, kuid siis sellisel juhul kui kogi kaitsevarustuse endale saan:D

Olge mõnusad ja kindlasti teen vähemalt korra kuus sissekande, sest midagi sellist millest kirjutada ikka on. Ning usun, et kõik kes seda blogi siin veel jälgivad tahavad olla kursis mis siin toimub. Hetkel oleme mõelnud jääda kauemaks kui aprilli keskeni, kuid kui kauaks täpsemalt seda ei tea keegi, eks elu näitab kaua siin kliimas olla kannatab:D Ilusat kevadet kõigile ja kirjutame ning joonistame endiselt.

Veebruari kokkuvõte

Süvenedes oma blogindusse avastasin, et pole terve veebruar ühtegi sissekannet teinud, pole andnud mingit infot kuida siin elu läheb. Teen siis seda selles postituses, kindlasti tänu sellele, et aeg on edasi liikunud on nii mõnigi asi ununenud kuid vast suudan korraliku ülevaate anda.

Alustaks siis sellest, et oli siin 22l veebruaril selline tore päev, kus täpselt kuus kuud tagasi said jalad esimest korda tunda Austraalia pinda enda all. Seega täitus pool aastat Austraalias! Selle peale ütleks ise, et pole arugi saanud kuidas aeg siin ikka lendab, pool aastat oldud ja hetkel viisa võimaldab teist sama palju olla. Poole aasta saaks võtta kokku väga lühidalt: õunandus, väikesed reisid ja elu suurlinnas. Poole aasta täitumise puhul läksime välja lõunale. Lisan veel meist pildi, kõik eestlased(mina, Birgit, Maarja ja Kerli). Lõunalaualt ei puudunud vahuvein ega ka austrid ning muu hea ning parem. Ning õhtul tagasi koju jõudes sain lõpuks kaua oodatud koogitüki, millest ma terve päev olin soganud. Viimasel ajal olemegi hakanud käima väljas rohkem istumas ja söömas kui seda varem tegime. Samas on olla vahelduseks ise kuskil söögikohas klient mitte ettekandja.

Ilmaga vedas meil täielikult ning tänu sellele läksime õhtul Eureka torni ehk siis 88 korruse kõrgusele. Sealt avanes linnale päris hea vaade eriti veel õhtusel ajal. Tavaliselt olen seda torni vaadanud oma töö juurest, sest kui on päike loojuma hakkab siis see sama torn "põleb". Kuna tegemist on klaashoonega siis päikese tõttu muutub see põlevaks kõrghooneks linnas. All oleval pildil põleb madalam torn Eurekani pole veel päike jõudnud. Eureka hoone kõige kõrgem pildil. Samas nagu ei teaks, et oleksin enne nii kõrgel majas käinud kuid kui päris aus olla ootasin midagi veel kõrgemat. 

Kuna rannailmad hakkavad siin üha harvemaks jääma siis vahepealseid üksikuid päevi või kasvõi poolikuid päevi tuleb hakata korralikult kasutama. Õnneks seda on nüüd mõnel korral teha saanud. Veebruari alguses kui oli küll väga tuuline ilma ja ma töölt tänu sellele varem ära sain tekkis mõte minna randa. Tuul oli nii tugev, et päevitada ei saanud korra vees sai käidud ning kui juba randa sai mindud tuli teha midagi mida saab teha ainult rannas. Seega ei muud kui liivalossi:D Selle ehitusega alustasid kõigepealt Birgit ja Kerli siis liitusime hiljem Shaneiga. Ei olnud mõttes ehitada midagi suurt, kuid kõik läksid nii õhinasse, et välja tuli korralik kindlus, koos sisehoovide ja asjadega.  Selle ehitamine ja lainete eest kaitsmine võttis aega vast paar tundi ja kahjuks siis kui ära läksime pühkisid suured lained selle lihtsalt minema. Kuid tegime seal palju pilte ning mööduvad inimesed käisid uurimas ja imestamas mida me teinud olime. 

Oleks neid ilusaid ilmasid veel saaks lausa Melbourneist välja sõita ning minna ilusatesse randadesse. Eks ole näha, kuigi jah hetkel on seis siin ilmaga selline, et on suhteliselt jahe nii 20 kraadi ja vihma sajab päris tihti. Kuid mida siin sügisest veel oodata ongi. Kuigi jah tavaliselt on nädalavahetused olnud väga väga ilusad ja soojad, siis pole sellest miskit kasu, sest need päevad tuleb tööl veeta. Pole veel sellist asja siin juhtunud, et nädalavahetusel ei peaks tööle minema. Õnneks märtsis asjad ühel nädalavahetusel muutuvad.

Jõuangi järgmise teemani millest kirjutada. Nimelt märtsis toimub Melbourneis vormel 1 sõit. Ning meil on Birgiti, Kerli ja Shaneiga ostetud sinna 4 päeva piletid. Kohale vast jõuab kahele päevale, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kindlasti tahame minna finaalile, mis leiab aset 18 märts mis on pühapäevane päev, kui siin kohalikele sellest rääkinud oleme siis on juba öeldud, et muretsege kindlasti kõrvatropid, sest müra pidi päris võimas olema. Eks ma saan sellest kirjutada täpsemalt siis kui võimas see oli kui sõit läbi on. Umbes nädal tagasi lasti veel autosid rajale kus sõit toimub, ning oleme saanud oma Fööniksigagi seda ringrada ise katsetada, päris võimas tunne oli sõita  sellisel rajal kus kiirused lähevad vormeli roolis päris metsikuks. Rada asub kodust nii 3-4 km kaugusel ja väga lähedal Melbourne kesklinnale. Lisan pildi rajast ning video mis tehtud sai on olemas mul facebookis. Lisaks veel seda, et kui olin väiksem siis jälgisin seda sõitu päris palju, kuid praegusel hetkel pole enam aimugi kes sõidavad jne. 

Kui ma Eestis käisin eelmisel suvel esimest korda vabaõhukinos ehk siis Viru keskuse katusel või ma ei mäletagi täpselt kus see oli. Siis ei saanud jätta võimalust kasutamata ning Melbournei vabaõhukinogi tuli oma silmaga ülevaadata. Ei olegi olnud veel kinos kus vaatad pimeduse saabudes filmi ning suured nahkhiired lendavad ekraani kohal. Ilmaga jällegist vedas ning päris hea vaheldus kui kino on väljas ja ekraan suur, mitte nagu kodused kinoõhtud pisikese läpaka taga, mis on iseenesest ka väga mõnusad. Viimasel ajal oleme siin kõvasti filme vaatama ja tõmbama hakanud, kuid siiski vahepeal on tunne, et midagi pole vaadata. Film mida vabaõhukinos vaatasime just kõige etem polnud kuid mis seal ikka kõike head kah korraga ei saa. Õnneks kuulsime enne sinna minekut Marguselt, et kindlasti tasuks kaasa haarata tekid, miskit söödavat joodavat. Tänud Margus, infost oli meile abi. 

Kuna tegemist oli veebruari kuuga siis Eestis on see Vabariigi aastapäeva ja turismimessi kuu vähemalt minu jaoks. Vabariigi aastapäeva üritused jäid küll vahele kuid turismimessil sai käidud. Täpselt samal ajal kui see toimub Eestis oli see ka Melbourneis. Käisime Birgitiga seda korra vaatamas ja peab tunnistama, et maja kus see toimus oli võimas, kuid sees olev jättis soovida. Polnud nii nagu Eesti messil, et lähed ja saad vabalt mõne sisereisi planeerida ja erinevaid ringreise nii kodus kui võõrsil. Selle messi teemaks võiks pidada Euroopa sihtkohad, sest väga nii muud ei näinudki. Nojah kui just jätta kõrvale see, et kui seal rahulikult ringi jalutasime siis korraga ma tardusin lükkasin käe kõrvale ja hakkasin ise tagasi kõndima samal ajal lükates tagasi ka Birgitit. Ega seal muud ei olnudki kui üks mees koos maoga. Oi kuidas ma neid madusid ei salli. 

Vahepeal on meile hakanud jõudama pakikesed kommidega ja päris head on vahelduseks eestimaised asjad. Tänud tädile ja emale ning Birgiti emale, kes meile siin asju on saatnud. Vabariigi aastapäeval saime teha eestimaistest kommidest sellise asja nagu kõrval olevalt pildilt näete. Tegelikult ei tahtnud ma jutuga jõuda pakkideni vaid selleni, et oleme leidnud Melbourneis vene poe, kust oleme endale ostnud kohukesi, pelmeene ja tatart. Lisaks on seal veel igast kraami, mida hetkel ei ole vajalikuks pidanud, kuid pood on nii lähedal, et sinna saab iga aeg tagasi minna kui tarvis. Austraalias olles otseselt millestki puudust  ei tunne, seda just söökide kohapealt. Must leib võiks olla asi mida igatsen kuid nii see ei ole, tundub, et tänu eelmistele välisriikidele on mul ammu juba leivast võõrdumine tekkinud. Lisaks kõigele jääb see vene pood mu tööle mineku tee peale. Räägin suts siis tööst kah. Kõik on endine kiiremad ajad on läbi vähemalt kui ilmad koledamad siis tööl kohe palju rahulikum. Vahepeal meil käisid töö juures mingid kontrollid ning tänu sellele oli tarvis mul teha RSA paber. Muidu ei oleks see paber oluline kuid ma töötan ametlikult seal kohvik baaris ning ega see koolitus mis tarvis teha oli mööda külge maha ei jooksnud. RSA on siis paber mis peab olemas olema kui töötad kohas kus müüdakse alkoholi(RSA on siis pm vastutustundlik alkoholi müük/pakkumine) Selle tegemine maksis 50 daala, kuid kehtib 3 aastat ja teistes Austraalia piirkondades va. NSW ja Tasmaania. Koolitus kestis 3 tundi ja mulle see meeldis, sest koolitaja kes meil seal oli rääkis asjast väga põnevalt ning seoses sellega mul tekkis isegi korraks tahtmine siin miskit koolitust veel läbida, eks ole näha ehk teengi seda. 

Eile ehk siis viimasel veebruari päeval käisime pisikesi (u 25-30 cm kõrguseid) pingviine vaatamas. Päris huvitav oli jälgida kuidas pisikesed pingviinid ukerdasid tormisest ookeanist välja. Suured lained tegid välja tulemise neile tõsiselt raskeks kuid nad said sellega kõik hakkama. Pingviinid siis tulevad igal õhtul veest välja ja hommikul lähevad tagasi. Tundub, et pingviinid on väga ühte hoidvad, sest oli nii päris mitmel korral näha kuidas mõni üksik pingviin jäi teistest tänu lainetele maha ning kui enamus minema läks siis oli ikka paar tükki kes mahajääjale seltsiks läksid ja siis uuesti hakkasid koos välja ukerdama. Ja see hääl mida üks pisike pingviin teha võib on ikka võimas. Pilte pingviinidest ei ole, sest see oli keelatud ja seega kasutan pilti netist, et tekiks umbes kujutus keda vaatamas käsisime. Sellel korral sõitsime neid vaatama linnast välja umbes 2 tunni kaugusele, tegelikult leidub neid isegi Melbourne linnarannas St. Kildal, kuid seal näeb üksikuid pingviine ja siis nad kogunevad kividele.

Ning viimasena maja uudised:D Meil on majas pisikene beebi, beebit veel näinud ei ole kuid Austraalia paarikesel on nüüd poeg. Beebi on alles haiglas ja jääb sinna vist veel paariks nädalaks, sest poisipõnn sündis seitsmenda kuu pealt. Esmaspäevast kolib sama Austraalia paarike majast välja ja asemele tulevad uued inimesed, päris harjumatu on see tegelikult, sest oleme oma maja inimestega juba nii harjunud ja imelik kohe kui kedagi ei ole. Kuid see polnud veel ainuke uudis, nimelt oli meil kööki paigaldatud kaamera jälgimaks kes on see inimene kes ei pese oma nõusid. Nii naljakas kui see ka ei ole siis mõni inimene ei suuda seda teha ometi oleme kõik täiskasvanud inimesed. Kaamera oli köögis paar päeva ja täna hommikul oli see kadunud, huvitav kas süüdlane tabati:D

Muud siis siin ei olegi nii väga toimunud, vast sain nüüd miskit infot edastatud kuidas elu siin kulgeb. Nüüd ma üritan anda vähemalt üle paari nädala märku mis toimub, sest praegu oli küll päris pikk vahe tekkinud ja tänu sellele kindlasti on ununenud nii mõnigi asi mida oleks võinud siin mainida. 

Olge tublid ja tervitused kõigile aussist