Tööst räägiks suts pikemalt, sest siin viimases postituses ma vist mainisin, et alustan lisaks oma kohvikule töötamist veel teise korruse restoranis. Tegemist on 5* restoraniga ja olen nii mõnestki kohast kuulnud, et see koht on suhteliselt populaarne kohalike rikkurite ja kuulsuste seas. Olen näinud 2000. aasta Sydney 400 m jooksu kulla omanikku Cathy Freemani. Tema oli ka see inimene kes süütas sama aasta olümpiatule. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et ei tea siin olevatest kuulsustest midagi ja Cathyst kuulsin kah oma baarmani käest. Samal päeval käis veel mingi kuulus ragbi mängija kuid see nimi ei öelnud mulle tõesti midagi. Restoran on meil siis selline mis mahutab umbes 150 inimest maksimumina, kuid tavalise lõuna ja õhtusöögi aeg on vast kohti nii 80le inimesele. Palju tehakse sinna eelnevaid broneerimisi, et mitte ootama jääda, sest kunagi ei tea mis seal toimuda võib. Peaaegu, et igal nädalavahetusel on seal pulmad ja firmade eriüritused. Seega praeguse hetkeni olen näinud juba päris mitmeid pulmi ja peab ütlema, et need väga suuremad asjad ei ole. Igal pruutpaaril on omad soovid ja eelarved palju millele kulutatakse. Keskmiselt kulutatakse pulmas jookidele söökidele 15000-20000 dollarit ning umbes 100le külalisele. Vahelduseks all olevale kohvikule on sellistel viisakatel üritustel päris hea olla.
Lubasin eelmises blogis siis kirjutada kuida oli oma silma ja kõrvaga vormeleid näha ja kuulda. Teate see asi ei olegi nii hull seal raja kõrval. Muidugi ilma klappideta oli seal võimatu istuda. Nii siis istusidki raja ääres ühes kõrvas raadio ja teises tropp. Pisikesed vormelid nagu need kaugelt tunduvad arendavad ikka pööraseid kiiruseid. Oli selline hea koht raja ääres kus oli nähal kurvi läbimist ja siis stardisirge kiirenduse algust. Kui keegi jälgis Melbourne sõitu siis koht kus raja ääres olin oli viimase stardikoha lähedal. Rajast umbes 20 meetri kaugusel. Rahvast seda sõitu oli vaatamas ikka üllatavalt palju ja muidugi igast rahvusest. Leidus veel soomlasi, kellega sain isegi arendada soomekeelset vestlust, tuleb küll tunnistada palju ma seda ei oska ja see mida enne oskasin hakkab vaikselt ununema, pean mingi soome tuttava endale siit kuskilt otsima kellega keelt praktiseerida. Või siis hakkan Birgitiga lihtsalt soome keeles rääkima:D Tööl saan oma vähest rootsit kasutada, sest üks mu töökaaslane on rootslane ning muidugi ei saa unustada majanaabreid.
Majas on tomunud ka muudatused, kahe toa inimesed on vahetunud. Lahkunud on aussi paarike meie kõrval toast ning japs ja hollandi tüüp. Asemele on tulnud 3 prantslast ja üks italiaano. Hetkel vähemalt kuulu järgi mingeid muutusi tulla ei tohiks. Kuigi jah tänu sellele, et sügis on tulemas ja ilmad ikka aina külmemaks lähevad plaanivad nii mõnedki majast liikumist, sest kõik kes me oleme tulnud kuskilt euroopast tulime Austraaliasse sooja ja päikest otsima mitte sarnast ilma kodumaaga. Isegi maja keskküte on tööle lükatud ilmade jahenemisega ja see on küll mõnus.
Mis veel kui siin vahepeal mõni vaba päev juhtub olema ja seda veel ühiselt oleme linnast ikka jalga lasknud, sest mis siin ikka nii väga teha poodides väga kolada ei viitsi ja kui ilmad veel ilusad päikselised ja soojad on mis saaks olla parem kui minna kuskile 1-2 tunni autosõidu kaugusele ja uurida kohti mida enne pole näinud ega külastanud. Eile käisime teisel pool lahte ning sinna sõit oli võimas, sest tuli ületada ikka üks päris suur sild, võib öelda et ma pole kunagi elus nii suurt silda ise sõites ületanud. No jah siin pildi peal ei tundu see nii väga midagi olevat. Williamstown oli koha nimeks ning see meenutas oma olemiselt Haapsalu. Tegemist on siis linnakesega kus võid iga maja suu lahti vaatama jääda, sest tegemist on linnakesega kus enamus majad on vanad ning tänu sellele väga ilusa arhitektuuriga. Lisaks majadele võis lahel näha palju purjekaid ning pisikesi kalapaate mis tegid selle koha veelgi ilusamaks ning muidugi linna näha uuest küljest oli kah päris hea. Lisan siin ühe pildi sellest vaatest mis seal avanes.
Ühel nädalal sai käidud Morningtonis ja seal olles tekkis soov minna spaasse, sest seal kandis neid ikka lausa leidub. Eestis seda mõtet vast nii lihtsalt ei tekiks, sest seal spaasid kõik kohad täis ja hinna poolest ei ole kah väga hullud, nojah muidugi oleneb kõik mida saada tahetakse. Lisaks sellele on niisama ringi kolatud ja läbitud mõningaid turiststikaid mida teha annab. Tegevust siin Melbourneis jätkub ning näha on siin veel asju küll ja veel, muud pole midagi tarvis kui loota nüüd sellele, et ilma ainult oleks. Muidugi ilma vastu aitavad talveriided:D päris naljakas ikka mõelda kui teil seal Eestis läheb üldiselt aina ilusamaks ja soojemaks siis meil muutuv kõik aina sügisesemaks ning külmemaks. Tarvis läheb mantleid pikki pükse kaua ei lähe aega kinnaste ja mütside tulekuni. Kui juba siin jutt jahedusele läks tuligi meelde mainida veel seda, et siin käisime uisutamas. Hää küll mina ei käinud, sest ei julgenud oma põlvede pärast seda väga teha, ei tahaks kukkuda ning miskit vigastust sellega tekitada. Kes teab see teab, et põlved ei ole just mu tugevaim külg ja tänu sellele ei riskinud. Vast järgmisel korral, kuid siis sellisel juhul kui kogi kaitsevarustuse endale saan:D
Olge mõnusad ja kindlasti teen vähemalt korra kuus sissekande, sest midagi sellist millest kirjutada ikka on. Ning usun, et kõik kes seda blogi siin veel jälgivad tahavad olla kursis mis siin toimub. Hetkel oleme mõelnud jääda kauemaks kui aprilli keskeni, kuid kui kauaks täpsemalt seda ei tea keegi, eks elu näitab kaua siin kliimas olla kannatab:D Ilusat kevadet kõigile ja kirjutame ning joonistame endiselt.
No comments:
Post a Comment