Lumised nõlvad

Oi kuidas tahaks alustada: Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, lõpuks nüüd lauaga välja ma saan!

Vot sellised lauluread tahaks teile kõigile edastada. Alustuseks siiski jällegist vabandaks oma tegemata töö eest, pole teinud kaua aega blogis täiendusi. Olen laisk!

Kuid eks nüüd täpsemalt kõigest. Viimase postituse tegin farmist kus said täis viimased farmipäevad ning peale seda tuli nädalane puhkus Kullarannikul. Peale seda jäi mõningad päevad Melbournes ning ees ootaski midagi uut ja põnevat- lumi ning elu pilvedes. Just nii nagu ma oma eelnevates postitustes juba mainisin tuleb Aussis oleku ajal lumehooaeg vahele. Kohaks sai Mt Buller Victoria osariigis. Kindlasti olen üks vähestest kes seda teie tuttavatest kes Aussis käinud ja teinud on. Kuid tõsiselt kui olen jätnud vahele juba ühe talve( seda siis kui olin Egiptuses) siis tõesti tekib talve igatsus ja veel lumelaua oma. Kui töö mäele saime olin tegelikult väga õnnelik, kohanemine hõredama õhuga on läinud ka hästi. Hetkel siis asume üle merepinna rohkem kui 1800 meetrit.

Muidugi ei saa kõik asjad minna alati koheselt hästi. Kui mäele saabusime siis ei olnud siin lumest haisugi, kuid samal õhtul hakkas sadama lund ja asi läks rõõmsamaks. Palju pole siin küll lund sadanud kuid asi seegi, et midagi on olnud, lumekahurid töötavad pidevalt ning hetke seisuga on avatud suts üle poole laskumistest. Tegelikult ongi tegemist suhteliselt hooaja algusega seega ega siit midagi väga rohkemat polekski oodata.

Nüüd kui on käes koolivaheaeg siis on laskumised suhteliselt inimesi täis juba ning vahepeal ajavad turistid juba tõsiselt närvi, sest paljud on sellised kes näevad lund esimest korda ning oh seda jama. Kui sõidad lumelauaga pead pidevalt valmis olema millekski ootamatuks mis sind tabada võivad. Peamiselt pean silmas turiste kes esimest korda katsetavad mäesuuski või lumelauda ning siis kui nad ei tea kuidas pidurdada või pöörata. Kui olin ühe talve Soomes mägedes siis niipalju ma sellist asja ei näinud. Kuid õnneks sellest peaks varsti pääsema kui soetab mäepileti millega saab minna lisakas veel teistele mägedele. Hetkel saab sõita mäel mis on kõige lähem keskusele ning selleks see probleem ülerahvastatusega ongi.

Millest veel rääkida, ajah tööst. Töö siin pole miskit hullu, peamiselt sama nagu oma elus alati teinud olen- klienditeenindus. Ainuke miinus mis võib siin olla on see, et tegemist on klubiga kus peaks tundma kõiki liikmeid nimepidi kuid arvestades mu nimede mälu on see probleem. Nägudega pole probleemi need jäävad mulle alati meelde kuid nimedega on raskusi. Kuid õnneks alles olen siin olnud paar nädalat ning alati annab asju parandada. Töökaaslased kõik on kohalikud ehk siis Aussid, mis minu jaoks on sama nagu mu Melbourne töökohas. Ka seal oli peale minu ainult üksikuid inimesi kes olid kusagilt Euroopast.

Seega lumi on selle suve(eesti suve) teema ja tahest tahtmata tulevad meelde jõululaulud mida praegusel hetkel oleks paras neid juba laulma hakata. Peab vist Jõuluvanale kirja valmis tegema.

Uueks aadressiks austraalias on nüüd saanud: The Skiclub of Victoria, PO Box 62, Mt Buller, Vic. 3723

Farmi esimene ja viimane postitus

Hei hei, sain kah tagasi pulti. Laisaks olen maale jõudes jällegist laisaks läinud, seega tuleb esimene sissekanne alles nüüd. Nii oleks vist juba aeg anda ülevaade farmielust, sest oldud on juba pea kaks nädalat farmis, mis ühtlasi tähendab kohustuslike farmipäevade lõppu. Tehtud on viimase kahe nädala jooksul erinevadi asju ja see on kohati olnud päris naljakas. Kui hommikul hakkad sheedi poole minema siis kunagi ei tea mis selleks päevaks mõeldud on.

Elamisest siin farmis ma parem ei hakkagi rääkimagi kui siis ainult, et kordades hullem kui teises õunafarmis see oli. Täpsemalt saate lugeda Birgiti blogist kus ta on teinud korralikku tööd selle kirjeldamises. Linn mis farmi läheduses on pole väga suur, pisike kohake kuid õnneks olemas asjad mis meil vaja, suuremad toidupoed, Subway, paar söögikohta, tanklad ning hetkel meie kõige suuremaks sõbraks on saanud kohalik raamatukogu. Raamatukogus käime suhteliselt tihti, või vähemalt üritame seda teha, sest seal saab kasutada Wifit ja üllatus üllatus see polegi kõige turbotigum kui arvata oleks. Muidugi ei anna seda võrrelda Melbourne majas oleva netiga mis oli ikka väga kiire Austraalia kohta, Eesti netig seda võrrelda ei saa.

Samas tuleb leppida selliste kohtadega kui muud üle ei jää eks teeme seda ka siin. Selles linnakeses on kaks baari kuhu saab peale töönädalat minna. Kahe nädala jooksul oleme sinna korra jõudnud ja peaks ütlema, et need kolka baarid on ikka omaette naljakad. Surjukad kui seda loete siis peaks ütlema, et suhteliselt sama see baarindus kui Surju baaris. Seega väga midagi ei toimu. Õnneks mõlemas kohas on olemas piljard mille pärast me tegelikult baari läksimegi, oleks seda enne teadnud, et mängima ei pääse väga kiiresti ning, et see nii pop on oleks lausa varem kohale läinud. Lisaks sellele kohale Kyabram oleme käinud korra väljasõidul Sheppartoni, mis on palju suurem ning õnneks mitte väga kaugel, 20 minutit autoga sõites sama kui mul kodust oli Pärnu, seega tavaline  sõit. Sheppartoni koht saate lugeda täpsemalt Birgiti blogist tal seal kõik oluline kirjas. Olen laisk ei hakka topelt sama juttu rääkima:D

Sheedis peamiselt teen sama mis tegin eelmises õunafarmis ehk siis pakin õune. Muidugi siinsed masinad on täielikult kiviajast võrreldes Stanthorpe õunfarmiga. Kui seal tulid õunad suuruste järgi ja minu kui pakkija ülesanne oli need lihtsalt restidele paigutada siis siin pean ma lisaks pakkimisele määrama nende suuruse, mis kohati on täiesti võimatu, sest kõik on sama suured. Eks siis nii umbes need õunad kastidesse jõuavad, vaatan kus mida vaja oleks ja vastavalt sellele tulevad suurused.  Praak õunad pean ise toimetama suurde kasti eelmises farmis tegi töö ära tehnika ja kahvel. Seega siin lihtsalt asjad on ajast maas. Vahamasin käib tööle puust toikaga surades ning kui selle ikka tööle saab siis undab nagu pöörane. Mis veel ei hakka täpsemalt tehnikast siin rääkimagi, küll saite juba aru, et see on väga vana. Lisaks õuntele olen pakkinud pirne ja nende pakkimine suht lihtne lihtsalt kastidesse nojah kaal peab enam vähem klappima ning suurused määran jällegist ise. Seega vastavalt nõudmisele:D Ning mis veel ajah farmerid on ähmid, 4 venda majandab oma peredega, polegi veel täpselt aru saanud kui suur kogu see pere on, kuid hetke arvutuste järgi tuleb jalgpallitiim ära küll juba kui mitte kaks.


Eelmisel nädalal sai kahel päeval tehtud vähe raskemat tööd mida seni farmis pole pidanud tegema, korjata kõrvitsaid. Õnneks siin on kõrvitsad väiksemad kui eestis ja neid pole nii hull  korjata, kuigi jah kui seda juba terve päeva oled teinud siis lõpuks ikka väsid ja ei jõua seal neid taga ajada. Lisaks sellele on Birgit käinud autosid pesemas, mina seda veel teinud ei ole, kuid kui vaja küll siis teen. Käinud oleme veel lehti riisumas ja ka see läks farmis töötamisena kirja. Sobib, sest enne farmi naasmist tuli ju teha 11 farmipäeva. Nüüd kui see blogi ülesse tuleb on need ka juba tehtud. Mine sa tea mida viimase kahe nädala jooksul veel siin teha jõuame, talveõunad alles kasvavad ning neid hakatakse korjama mai lõpus seega nibin nabin, kas saame seda tööd proovida või mitte.

Farmist lahkume hiljemalt 1 juuni ning siis 2 juuni läheme väljateenitud puhkusele Kullarannikule. Loodame, et seal olles on ilm omadega korras ning saame natuke enne puhata ja lõõgastuda kui tuleb suunduda mäkke ehk siis suusakeskusesse. Hetkel siin juba uudistes on mainitud, et mägedesse hakkab vaikselt lund juurde tulema ning see on ainult hea uudis. Varsti varsti saab lumele. Ettevalmistused sinna minekuks on omadega poole peal, sest jope on ostetud, veel on vaja soetada suusapüksid ning siis võib minna. Leping suusakeskuses algab 18st juunist kuid usun, et suundume sinna paar päeva enne. Täpsemalt midagi selle kohta ei tea kuid kui meil tekib midagi mida tahame uurida siis saame seda teha mu ühe töökaaslase käest kes tuleb koos meiega tööle ning on olnud seal juba kolm eelnevat talve. Töökaaslane Melbournest.

Ning seoses sellega, et nädal on veel farmi jäänud siis siin ei hakka ma enam blogi tegema. Alustan selle kirjutamisega peale puhkust või siis juba kui lumi on nähtud. Teen seda peamiselt sellepärast, et siin farmis ei toimu midagi nii väga põnevat. Seega lumelt hakkavad liikuma uued otseülekanded:D

Seega lähiajal on asju mida oodata. Kohtumisteni ja juba vaikselt kadeduseuss närib, sest kuulda on olnud suhteliselt soojadest ilmadest, mis Eestis juba olnud ja tulemas. Siin ju läheb iga päevaga aina jahedamaks, ning juuni alguses saabub ametlikult talv:D
Ilusat talveaega:D

Muutuste künnisel

Hei, head lugejad olen ikka väga väga laisaks muutunud ja õnneks julgen seda ka tunnistada. Tõesti pole vahepeal siin aprillis miskit põrutavat sündmust olnud mida kohe jagada oleks tahtnud. Elu möödus siin vahepeal väga töiselt ning sinna enamus aega ka kadus.

Tööl on kõik endine nojah ainuke muutus mis aprillis toimus oli see, et Kiku läks restoranist töölt ära, et minna seikelma ja reisima. Seega jäin ainsaks eestlaseks MBB,s alguses oli kuidagi väga imelik tööl olla, sest ikka ootasin tahest tahtmatult, et uks avaneb ja sisse astub Kiku oma eestikeelse jutuga, kuid seda ei juhtunud ning nüüd olen sellega juba väga harjunud. Eks sellega nii olegi et kõik vajab harjumist nagu ka alguses restorani tööga oli, nüüd tunnen ennast seal ikka juba väga kindlalt, njah vahepeal küll ajan ikka täielikku udu mõne söögi kohta kui kohe ei meenu mõne sõna tähendus. Meil nimelt menüüs on mõned sõnad sellised mida pole elus kuulnudki ja eks ma siis oletan ja luuletan mis miskit on:D  Veinikorgitser on juba vanaks sõbraks saanud, alguses oli päris hull, sest olin juba harjunud sellega, et siin õiget korgitseri vaja ei lähe, vähemalt kohvikus ei olnud seda kunagi vaja, sest kõik veinid olid keeratava korgiga. Kuid restoranis on asjalood teised enamus jällegist on korraliku korgiga. Vahuveini oskan lahti teha juba hääletult ning paar sellist nippi veel mis mul enne veel väga selged ei olnud. Töötamine sellises suurepärases kohas on olnud igati hea ja hariv, nüüd on tekkinud juba vaikselt tunne, et tõesti amet millest enne väga kuuldagi ei tahtnud ei olegi nii hull kui tundus. Kuid ausalt tunnistades pean ütlema, et ettekandja võin olla välismaal kuid Eestis ma seda olla ei tahaks ja pole ka kunagi olnud.

Vabad päevad on möödunud ka endistviisi tehes väiksemaid Melbourne avastusreise, muidugi siis vähe rohkem kui on ühiseid vabu päevi leidunud. Ilmad siin on läinud ikka suhteliselt sügiseseks vihma kallab enamusest ajast ning ega see temperatuur ka väga soe ei ole enam, vast 10 kanti ja üle selle. Päikest vahepeal ikka näha on kuid mitte oluliselt, väga harva tuleb selliseid ilusamaid päevi. Puud on endiselt kollastes rüüdes ning usun, et enam ei lähe kaua kui lõpuks kõik need lehed langema hakkavad. Eks ma üritan nüüd mingi päev teha tiiru linna vahel ja saada pildile seda mis siin toimub, muidugi tuleb loota sellisel juhul natuke paremale ilmale, vihmaga tõesti pole mingit tahtmist välja minna. Ühel päeval kui temperatuur väljas oli ikka päris madal vast alla 10 kraadi ja vihma oli terve öö kallanud ei läinud hommikul isegi auto tööle. Kahjuks juhtus see sellisel päeval kus pidin tööle minema ning karta on, et tänu sellele jäin hiljaks nii oma 2 tundi, seega nüüd juba oskan ootamatuseid oodata ja käin alati enne tööle minekut autot katsetamas.

Kuna elu on üks suur õnnemäng ja juhuste kokkulangevusega võib juhtuda väga palju ning väga kiiresti. Nii siis hakkab juhtuma ka nüüd. Teatan suure uudise mida vast ei tea veel väga keegi. Hakkame Melbournest kolima, ees on ootamas uued väljakutsed! Väljakutsed on nimega: farm ja lumi!

Melbournest lahkumine tuleb juba väga kiiresti ja seda järgmine teisipäev ehk 8 mai. Ning suunaks saab selline kant nagu Kyabram, koht ise on väga väike vast ainult farmide piirkond kohalikke elanikke umbes 4000 kanti. Ei tea täpsemalt selle kohat midagi öelda ainult natukene. Koha sinna sai tänu Terjele ja Eelole keda kohtasime oma vanas õunafarmis ja kellega koos elasime vist nädala kaks oma pisikeses majakeses mis meil õunafarmis oli. Nemad hakkavad reisima päikese poole ja otsima uut sooja kohta, kuid meie liigume täiesti vastupidises suunas mida külmem seda parem. Nojah tegelikult nii ei tahtnud kuid tundub, et asi sellises suunas liigub. Farmis olles saab lõpuks kohustuslikud farmipäevad täis mida puudu hetkel veel 11. Muidugi nii lühikeseks ajaks sinna kedagi ei tahetud siis vast tuleb jääda nii 1,5 kuuks. Kuid eks ole kohapeal täpsemalt näha kuidas ja mida, sest tundub et sealgi hakkab see hooaeg vaikselt läbi saama. Kuuldes eelinfot töö kohta siis tundub, et hakkab jällegist peale üks pakkimine kuid sellel korral juba erinevaid asju lisakas õuandele, pirnid ning ploomid. Kindlasti on seal veel midagi mida ma siin ei maininud, tean sellest täpsemalt rääkida nii kahe nädala pärast.

Ning kui farmis saavad tööd tehtud tuleb mängu märksõna lumi:D Just nii õigesti lugesite, ees on ootamas suusahooaeg mägedes. Tundub kummaline, sest teatavasti olin ka ise see inimene kes tuli Austraaliasse lootusega elada soojas kliimas ning kus temperatuur algab 25 kraadist ning kus päike pidevalt paistmas on, kuid nüüd kui korralik talv vahele on jäänud siis miskit nagu oleks puudu. Puudu on olnud lumest, suusatamisest, lumelauatamisest ja kõigest sellest mõnust mida talvest tegelikult saab. Õnneks kuulduste järgi seal mäel väga külmaks ei lähe nagu seda Lapimaal läks ja hommikul ikka -47 kraadi oli:D Siin räägitakse, et kõige külmem vast on mingi -8 kraadi kuid mine sa tea mis selline kraad mäel tähendab. Päris lund mägedes küll leidma peaks kuid enamus mäge pidi olema kaetud kunstlumega ning tundub(juttude järgi), et see ei ole just suurem asi, samas minu jaoks ei ole oluline kui hea või halb see on tahan lihtsalt lund näha. Ja tegin veel ühe avastuse siin alles mõni päev tagasi, see aasta saan tunda seda mida arvasin, et kunagi ei saa, esimest korda elus on mul sünnipäeval lumi maas ja väljas peaks olema mõned miinuskraadid, tundub huvitav:D

Juhuste kokkulangemisena sai tänu töökaaslasele infot Mt Bulleris pakutavate tööde kohta, ning nädalapäevad tagasi sai tehtud vestlus tööandjaga ning lepingud saigi kätte. Tundub olema huvitav koht see Mt Buller ja peale seda kui veetsin ühel talvel kaua aega Lapimaa suusakeskuses siis enam vähem kujutan ette mis ees ootamas on ning mulle see meeldib. Sealse eluolu kohta saan anda täpsemat informatsiooni juba peale seda kui koha enda silmaga üle vaadanud kuid tööst vast saab niipalju kirjutada, et koht kuhu läheb on hostel(päris hotell nagu poleks) mis tegeleb majutuse ja toitlustusega, lisaks veel konverentsid ja muud üritused. Töö saab kindlasti olema huvitav, sest lootust on tegeleda lisaks ettekandmisele natuke baaritööga ning administraatori kohustuste täitmisega nojah ainuke asi mis väga meelt mööda ei ole on vast koristuspool kuid samas kui vaja saab kõigega hakkama. Seal otseselt sa ei tegelegi ühe asjaga vaid teed jooksvalt kõike mis tarvis ning teisest küljest on see hea, sest siis saad vaheldust mitte ei ole ainult ühel positsioonil.

Seega ees on muutuste aeg ning vast juba mõne kuu jooksul saab täpsemalt öelda kui head need muutused nüüd olid. Hetkel kui seikluste alguseni pole enam kaua jäänud siis hakkab tekkima juba selline ärevus ja ootus mis saama hakkab, see on väga mõnus tunne ning olen seda juba kaua igatsenud. Kindlasti saab olema raske lahkuda Melbournest, sest siin on kõik ikka väga koduseks saanud, majarahvas on väga lahe, töökaaslased ja töökoht on super, ei saa unustada püsikliente kellega rääkimine naeru suule toob, imeilusad loojangud töökoha akendest, tuttvad tänavad kohad, palju häid mälestusi jääb kindlasti. Ning õnneks ei ole farm ega ka mägi Melbournest väga kaugel autoga vast nii 2-3 tunni sõit, seega osariik jääb samaks Victoria.

Tänu uutele kohtadele ja uutele olukordadele hakkan kindlasti jälle rohkem blogile tähelepanu pöörama kui seda nüüd vahepeal teinud olen.Ilusat mõnusat kevadet, palju pole suve alguseni jäänud ning siis kui see lõpuks teil käes on siis on minul talve algus, seega ma juba tean kes nüüd mis kliima peale kade olema hakkab:D

Olge mõnusad ja tunnen puudust teist kõigist kes seal kaugel olete!

Märtsi viimased päevad

Hei hoo, olen omadega jällegist kirjutamiseni jõudnud. Tean endiselt võtab see kaua aega ja tänu sellele tulevad postitused korra kuus, kuid usun et praeguse elu juures on see täiesti piisav. Mis siis toimub võiks öelda, et kõik on endiselt endine, elu- ja töökoht pole muutunud.

Tööst räägiks suts pikemalt, sest siin viimases postituses ma vist mainisin, et alustan lisaks oma kohvikule töötamist veel teise korruse restoranis. Tegemist on 5* restoraniga ja olen nii mõnestki kohast kuulnud, et see koht on suhteliselt populaarne kohalike rikkurite ja kuulsuste seas. Olen näinud 2000. aasta Sydney 400 m jooksu kulla omanikku Cathy Freemani. Tema oli ka see inimene kes süütas sama aasta olümpiatule. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et ei tea siin olevatest kuulsustest midagi ja Cathyst kuulsin kah oma baarmani käest. Samal päeval käis veel mingi kuulus ragbi mängija kuid see nimi ei öelnud mulle tõesti midagi. Restoran on meil siis selline mis mahutab umbes 150 inimest maksimumina, kuid tavalise lõuna ja õhtusöögi aeg on vast kohti nii 80le inimesele. Palju tehakse sinna eelnevaid broneerimisi, et mitte ootama jääda, sest kunagi ei tea mis seal toimuda võib. Peaaegu, et igal nädalavahetusel on seal pulmad ja firmade eriüritused. Seega praeguse hetkeni olen näinud juba päris mitmeid pulmi ja peab ütlema, et need väga suuremad asjad ei ole. Igal pruutpaaril on omad soovid ja eelarved palju millele kulutatakse. Keskmiselt kulutatakse pulmas jookidele söökidele 15000-20000 dollarit ning umbes 100le külalisele. Vahelduseks all olevale kohvikule on sellistel viisakatel üritustel päris hea olla.

Lubasin eelmises blogis siis kirjutada kuida oli oma silma ja kõrvaga vormeleid näha ja kuulda. Teate see asi ei olegi nii hull seal raja kõrval. Muidugi ilma klappideta oli seal võimatu istuda. Nii siis istusidki raja ääres ühes kõrvas raadio ja teises tropp. Pisikesed vormelid nagu need kaugelt tunduvad arendavad ikka pööraseid kiiruseid. Oli selline hea koht raja ääres kus oli nähal kurvi läbimist ja siis stardisirge kiirenduse algust. Kui keegi jälgis Melbourne sõitu siis koht kus raja ääres olin oli viimase stardikoha lähedal. Rajast umbes 20 meetri kaugusel. Rahvast seda sõitu oli vaatamas ikka üllatavalt palju ja muidugi igast rahvusest. Leidus veel soomlasi, kellega sain isegi arendada soomekeelset vestlust, tuleb küll tunnistada palju ma seda ei oska ja see mida enne oskasin hakkab vaikselt ununema, pean mingi soome tuttava endale siit kuskilt otsima kellega keelt praktiseerida. Või siis hakkan Birgitiga lihtsalt soome keeles rääkima:D Tööl saan oma vähest rootsit kasutada, sest üks mu töökaaslane on rootslane ning muidugi ei saa unustada majanaabreid.

Majas on tomunud ka muudatused, kahe toa inimesed on vahetunud. Lahkunud on aussi paarike meie kõrval toast ning japs ja hollandi tüüp. Asemele on tulnud 3 prantslast ja üks italiaano. Hetkel vähemalt kuulu järgi mingeid muutusi tulla ei tohiks. Kuigi jah tänu sellele, et sügis on tulemas ja ilmad ikka aina külmemaks lähevad plaanivad nii mõnedki majast liikumist, sest kõik kes me oleme tulnud kuskilt euroopast tulime Austraaliasse sooja ja päikest otsima mitte sarnast ilma kodumaaga. Isegi maja keskküte on  tööle lükatud ilmade jahenemisega ja see on küll mõnus.

Mis veel kui siin vahepeal mõni vaba päev juhtub olema ja seda veel ühiselt oleme linnast ikka jalga lasknud, sest mis siin ikka nii väga teha poodides väga kolada ei viitsi ja kui ilmad veel ilusad päikselised ja soojad on mis saaks olla parem kui minna kuskile 1-2 tunni autosõidu kaugusele ja uurida kohti mida enne pole näinud ega külastanud. Eile käisime teisel pool lahte ning sinna sõit oli võimas, sest tuli ületada ikka üks päris suur sild, võib öelda et ma pole kunagi elus nii suurt silda ise sõites ületanud. No jah siin pildi peal ei tundu see nii väga midagi olevat. Williamstown oli koha nimeks ning see meenutas oma olemiselt Haapsalu. Tegemist on siis linnakesega kus võid iga maja suu lahti vaatama jääda, sest tegemist on linnakesega kus enamus majad on vanad ning tänu sellele väga ilusa arhitektuuriga. Lisaks majadele võis lahel näha palju purjekaid ning pisikesi kalapaate mis tegid selle koha veelgi ilusamaks ning muidugi linna näha uuest küljest oli kah päris hea. Lisan siin ühe pildi sellest vaatest mis seal avanes.


Ühel nädalal sai käidud Morningtonis ja seal olles tekkis soov minna spaasse, sest seal kandis neid ikka lausa leidub. Eestis seda mõtet vast nii lihtsalt ei tekiks, sest seal spaasid kõik kohad täis ja hinna poolest ei ole kah väga hullud, nojah muidugi oleneb kõik mida saada tahetakse. Lisaks sellele on niisama ringi kolatud ja läbitud mõningaid turiststikaid mida teha annab. Tegevust siin Melbourneis jätkub ning näha on siin veel asju küll ja veel, muud pole midagi tarvis kui loota nüüd sellele, et ilma ainult oleks. Muidugi ilma vastu aitavad talveriided:D päris naljakas ikka mõelda kui teil seal Eestis läheb üldiselt aina ilusamaks ja soojemaks siis meil muutuv kõik aina sügisesemaks ning külmemaks. Tarvis läheb mantleid pikki pükse kaua ei lähe aega kinnaste ja mütside tulekuni. Kui juba siin jutt jahedusele läks tuligi meelde mainida veel seda, et siin käisime uisutamas. Hää küll mina ei käinud, sest ei julgenud oma põlvede pärast seda väga teha, ei tahaks kukkuda ning miskit vigastust sellega tekitada. Kes teab see teab, et põlved ei ole just mu tugevaim külg ja tänu sellele ei riskinud. Vast järgmisel korral, kuid siis sellisel juhul kui kogi kaitsevarustuse endale saan:D

Olge mõnusad ja kindlasti teen vähemalt korra kuus sissekande, sest midagi sellist millest kirjutada ikka on. Ning usun, et kõik kes seda blogi siin veel jälgivad tahavad olla kursis mis siin toimub. Hetkel oleme mõelnud jääda kauemaks kui aprilli keskeni, kuid kui kauaks täpsemalt seda ei tea keegi, eks elu näitab kaua siin kliimas olla kannatab:D Ilusat kevadet kõigile ja kirjutame ning joonistame endiselt.

Veebruari kokkuvõte

Süvenedes oma blogindusse avastasin, et pole terve veebruar ühtegi sissekannet teinud, pole andnud mingit infot kuida siin elu läheb. Teen siis seda selles postituses, kindlasti tänu sellele, et aeg on edasi liikunud on nii mõnigi asi ununenud kuid vast suudan korraliku ülevaate anda.

Alustaks siis sellest, et oli siin 22l veebruaril selline tore päev, kus täpselt kuus kuud tagasi said jalad esimest korda tunda Austraalia pinda enda all. Seega täitus pool aastat Austraalias! Selle peale ütleks ise, et pole arugi saanud kuidas aeg siin ikka lendab, pool aastat oldud ja hetkel viisa võimaldab teist sama palju olla. Poole aasta saaks võtta kokku väga lühidalt: õunandus, väikesed reisid ja elu suurlinnas. Poole aasta täitumise puhul läksime välja lõunale. Lisan veel meist pildi, kõik eestlased(mina, Birgit, Maarja ja Kerli). Lõunalaualt ei puudunud vahuvein ega ka austrid ning muu hea ning parem. Ning õhtul tagasi koju jõudes sain lõpuks kaua oodatud koogitüki, millest ma terve päev olin soganud. Viimasel ajal olemegi hakanud käima väljas rohkem istumas ja söömas kui seda varem tegime. Samas on olla vahelduseks ise kuskil söögikohas klient mitte ettekandja.

Ilmaga vedas meil täielikult ning tänu sellele läksime õhtul Eureka torni ehk siis 88 korruse kõrgusele. Sealt avanes linnale päris hea vaade eriti veel õhtusel ajal. Tavaliselt olen seda torni vaadanud oma töö juurest, sest kui on päike loojuma hakkab siis see sama torn "põleb". Kuna tegemist on klaashoonega siis päikese tõttu muutub see põlevaks kõrghooneks linnas. All oleval pildil põleb madalam torn Eurekani pole veel päike jõudnud. Eureka hoone kõige kõrgem pildil. Samas nagu ei teaks, et oleksin enne nii kõrgel majas käinud kuid kui päris aus olla ootasin midagi veel kõrgemat. 

Kuna rannailmad hakkavad siin üha harvemaks jääma siis vahepealseid üksikuid päevi või kasvõi poolikuid päevi tuleb hakata korralikult kasutama. Õnneks seda on nüüd mõnel korral teha saanud. Veebruari alguses kui oli küll väga tuuline ilma ja ma töölt tänu sellele varem ära sain tekkis mõte minna randa. Tuul oli nii tugev, et päevitada ei saanud korra vees sai käidud ning kui juba randa sai mindud tuli teha midagi mida saab teha ainult rannas. Seega ei muud kui liivalossi:D Selle ehitusega alustasid kõigepealt Birgit ja Kerli siis liitusime hiljem Shaneiga. Ei olnud mõttes ehitada midagi suurt, kuid kõik läksid nii õhinasse, et välja tuli korralik kindlus, koos sisehoovide ja asjadega.  Selle ehitamine ja lainete eest kaitsmine võttis aega vast paar tundi ja kahjuks siis kui ära läksime pühkisid suured lained selle lihtsalt minema. Kuid tegime seal palju pilte ning mööduvad inimesed käisid uurimas ja imestamas mida me teinud olime. 

Oleks neid ilusaid ilmasid veel saaks lausa Melbourneist välja sõita ning minna ilusatesse randadesse. Eks ole näha, kuigi jah hetkel on seis siin ilmaga selline, et on suhteliselt jahe nii 20 kraadi ja vihma sajab päris tihti. Kuid mida siin sügisest veel oodata ongi. Kuigi jah tavaliselt on nädalavahetused olnud väga väga ilusad ja soojad, siis pole sellest miskit kasu, sest need päevad tuleb tööl veeta. Pole veel sellist asja siin juhtunud, et nädalavahetusel ei peaks tööle minema. Õnneks märtsis asjad ühel nädalavahetusel muutuvad.

Jõuangi järgmise teemani millest kirjutada. Nimelt märtsis toimub Melbourneis vormel 1 sõit. Ning meil on Birgiti, Kerli ja Shaneiga ostetud sinna 4 päeva piletid. Kohale vast jõuab kahele päevale, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kindlasti tahame minna finaalile, mis leiab aset 18 märts mis on pühapäevane päev, kui siin kohalikele sellest rääkinud oleme siis on juba öeldud, et muretsege kindlasti kõrvatropid, sest müra pidi päris võimas olema. Eks ma saan sellest kirjutada täpsemalt siis kui võimas see oli kui sõit läbi on. Umbes nädal tagasi lasti veel autosid rajale kus sõit toimub, ning oleme saanud oma Fööniksigagi seda ringrada ise katsetada, päris võimas tunne oli sõita  sellisel rajal kus kiirused lähevad vormeli roolis päris metsikuks. Rada asub kodust nii 3-4 km kaugusel ja väga lähedal Melbourne kesklinnale. Lisan pildi rajast ning video mis tehtud sai on olemas mul facebookis. Lisaks veel seda, et kui olin väiksem siis jälgisin seda sõitu päris palju, kuid praegusel hetkel pole enam aimugi kes sõidavad jne. 

Kui ma Eestis käisin eelmisel suvel esimest korda vabaõhukinos ehk siis Viru keskuse katusel või ma ei mäletagi täpselt kus see oli. Siis ei saanud jätta võimalust kasutamata ning Melbournei vabaõhukinogi tuli oma silmaga ülevaadata. Ei olegi olnud veel kinos kus vaatad pimeduse saabudes filmi ning suured nahkhiired lendavad ekraani kohal. Ilmaga jällegist vedas ning päris hea vaheldus kui kino on väljas ja ekraan suur, mitte nagu kodused kinoõhtud pisikese läpaka taga, mis on iseenesest ka väga mõnusad. Viimasel ajal oleme siin kõvasti filme vaatama ja tõmbama hakanud, kuid siiski vahepeal on tunne, et midagi pole vaadata. Film mida vabaõhukinos vaatasime just kõige etem polnud kuid mis seal ikka kõike head kah korraga ei saa. Õnneks kuulsime enne sinna minekut Marguselt, et kindlasti tasuks kaasa haarata tekid, miskit söödavat joodavat. Tänud Margus, infost oli meile abi. 

Kuna tegemist oli veebruari kuuga siis Eestis on see Vabariigi aastapäeva ja turismimessi kuu vähemalt minu jaoks. Vabariigi aastapäeva üritused jäid küll vahele kuid turismimessil sai käidud. Täpselt samal ajal kui see toimub Eestis oli see ka Melbourneis. Käisime Birgitiga seda korra vaatamas ja peab tunnistama, et maja kus see toimus oli võimas, kuid sees olev jättis soovida. Polnud nii nagu Eesti messil, et lähed ja saad vabalt mõne sisereisi planeerida ja erinevaid ringreise nii kodus kui võõrsil. Selle messi teemaks võiks pidada Euroopa sihtkohad, sest väga nii muud ei näinudki. Nojah kui just jätta kõrvale see, et kui seal rahulikult ringi jalutasime siis korraga ma tardusin lükkasin käe kõrvale ja hakkasin ise tagasi kõndima samal ajal lükates tagasi ka Birgitit. Ega seal muud ei olnudki kui üks mees koos maoga. Oi kuidas ma neid madusid ei salli. 

Vahepeal on meile hakanud jõudama pakikesed kommidega ja päris head on vahelduseks eestimaised asjad. Tänud tädile ja emale ning Birgiti emale, kes meile siin asju on saatnud. Vabariigi aastapäeval saime teha eestimaistest kommidest sellise asja nagu kõrval olevalt pildilt näete. Tegelikult ei tahtnud ma jutuga jõuda pakkideni vaid selleni, et oleme leidnud Melbourneis vene poe, kust oleme endale ostnud kohukesi, pelmeene ja tatart. Lisaks on seal veel igast kraami, mida hetkel ei ole vajalikuks pidanud, kuid pood on nii lähedal, et sinna saab iga aeg tagasi minna kui tarvis. Austraalias olles otseselt millestki puudust  ei tunne, seda just söökide kohapealt. Must leib võiks olla asi mida igatsen kuid nii see ei ole, tundub, et tänu eelmistele välisriikidele on mul ammu juba leivast võõrdumine tekkinud. Lisaks kõigele jääb see vene pood mu tööle mineku tee peale. Räägin suts siis tööst kah. Kõik on endine kiiremad ajad on läbi vähemalt kui ilmad koledamad siis tööl kohe palju rahulikum. Vahepeal meil käisid töö juures mingid kontrollid ning tänu sellele oli tarvis mul teha RSA paber. Muidu ei oleks see paber oluline kuid ma töötan ametlikult seal kohvik baaris ning ega see koolitus mis tarvis teha oli mööda külge maha ei jooksnud. RSA on siis paber mis peab olemas olema kui töötad kohas kus müüdakse alkoholi(RSA on siis pm vastutustundlik alkoholi müük/pakkumine) Selle tegemine maksis 50 daala, kuid kehtib 3 aastat ja teistes Austraalia piirkondades va. NSW ja Tasmaania. Koolitus kestis 3 tundi ja mulle see meeldis, sest koolitaja kes meil seal oli rääkis asjast väga põnevalt ning seoses sellega mul tekkis isegi korraks tahtmine siin miskit koolitust veel läbida, eks ole näha ehk teengi seda. 

Eile ehk siis viimasel veebruari päeval käisime pisikesi (u 25-30 cm kõrguseid) pingviine vaatamas. Päris huvitav oli jälgida kuidas pisikesed pingviinid ukerdasid tormisest ookeanist välja. Suured lained tegid välja tulemise neile tõsiselt raskeks kuid nad said sellega kõik hakkama. Pingviinid siis tulevad igal õhtul veest välja ja hommikul lähevad tagasi. Tundub, et pingviinid on väga ühte hoidvad, sest oli nii päris mitmel korral näha kuidas mõni üksik pingviin jäi teistest tänu lainetele maha ning kui enamus minema läks siis oli ikka paar tükki kes mahajääjale seltsiks läksid ja siis uuesti hakkasid koos välja ukerdama. Ja see hääl mida üks pisike pingviin teha võib on ikka võimas. Pilte pingviinidest ei ole, sest see oli keelatud ja seega kasutan pilti netist, et tekiks umbes kujutus keda vaatamas käsisime. Sellel korral sõitsime neid vaatama linnast välja umbes 2 tunni kaugusele, tegelikult leidub neid isegi Melbourne linnarannas St. Kildal, kuid seal näeb üksikuid pingviine ja siis nad kogunevad kividele.

Ning viimasena maja uudised:D Meil on majas pisikene beebi, beebit veel näinud ei ole kuid Austraalia paarikesel on nüüd poeg. Beebi on alles haiglas ja jääb sinna vist veel paariks nädalaks, sest poisipõnn sündis seitsmenda kuu pealt. Esmaspäevast kolib sama Austraalia paarike majast välja ja asemele tulevad uued inimesed, päris harjumatu on see tegelikult, sest oleme oma maja inimestega juba nii harjunud ja imelik kohe kui kedagi ei ole. Kuid see polnud veel ainuke uudis, nimelt oli meil kööki paigaldatud kaamera jälgimaks kes on see inimene kes ei pese oma nõusid. Nii naljakas kui see ka ei ole siis mõni inimene ei suuda seda teha ometi oleme kõik täiskasvanud inimesed. Kaamera oli köögis paar päeva ja täna hommikul oli see kadunud, huvitav kas süüdlane tabati:D

Muud siis siin ei olegi nii väga toimunud, vast sain nüüd miskit infot edastatud kuidas elu siin kulgeb. Nüüd ma üritan anda vähemalt üle paari nädala märku mis toimub, sest praegu oli küll päris pikk vahe tekkinud ja tänu sellele kindlasti on ununenud nii mõnigi asi mida oleks võinud siin mainida. 

Olge tublid ja tervitused kõigile aussist

Melbourne

Tundub, et peaksin end suts parandama, sest tänase päeva seisuga olen saanud päris mitmeid küsimusi kus on blogi? Vastus sellele on tegelikult päris lihtne, hetkel eluga linnas juba nõnda harjunud, et nagu ei olekski millestki kirjutada. Kuid siiski olen jätnud mainimata paljusid asju eks siis üritan nüüd anda ülevaate esimese kuu kohta Melbourneis(mõne päeva pärast kuu linnas elatud). Siin kõrval siis pilt Melbourne Crowne Plaza lähedusest. Tundub, et Austraalias ja nii teisteski riikides on see hotell väga tuntud ja populaarne. Sama nimega hotellis olin teatavasti Egiptuses tööl.

Mainisin tööd Egiptuses siis seega oleks viimane aeg teha seda Melbourne kohta. Olen ettekandja ning tööle sain siin Melbourneis Birgiti sõbranne Kiku soovitusel ühte kohvik-baari. Annan selle koha lingi siis saate uurida täpsemalt kus ja mis. http://www.middlebrightonbaths.com.au/

Koht iseenesest on täpselt miskit minu jaoks. Asub see siis ookeani kaldal ning vahetus läheduses on jahtklubi. Seega pidevalt on mul vesi ja jahid silmade ees ja mis saaks veel ideaalsem koht olla. Töökoht kodust asub umbes 10kilomeetri kaugusel, kuid rongid sõidavad ja miskit probleemi tööle saamisega ei ole. Muidugi kui otsiks vast leiaks miskit kodule lähemale kuid hetkel ma seda isegi ei taha, sest ei saa üle ega ümber ookeanist ja selle vaatamisest. Lisaks sellele on seal veel võrratult ilus päikeseloojang, mida paljud inimesed õhtuti nautimas käivad. Lisan pildi päevasest vaatest ja siis päikseloojangust. Seega mis ise arvate kas saaks veel paremat kohta olla? Kindlasti saaks kuid hetkel mulle sellest piisab.

Müsteerium töö kohta sai nüüd lahendatud, mis veel? Elukoht. Elukohaks nagu juba eelmises sissekandes oli mainitud on Marise ja Tiiu endine korter. Seega kõik on endine. Ning ärge muretsege Fööniks seisab rõõmsalt maja ees ja ootab järgmiste kilomeetrite mõõtmist. Vahepeal muidugi on auto linnas kasutusel kuid mitte väga tihti, sest siin suhteliselt raske leida parkimist. Muidugi kohti on palju kuid enamus maksavad ja lihtsalt tuleb kasulikum seigelda ühistranspordiga, mis iseenesest linnaliikluses on ka kiireim viis liikuda punktist A punkti B ning kui on ummikud on need ikka hullud.

Vahepeal on siin samas kodu(nii nimetan kohta kus kohver lahtipakitud) lähedal toimumas maailamas üks populaarsemaid spordiüritusi: Australian Open. Korraliku spordisõbrana olen võtnud ette teekonna staadionile kus oli võimalik näha suurnimesi ja põnevaid lahinguid. Nähtud sai Kaia Kanepi mängud nii üksi kui kaksi:D Esimene mäng oli üksikmäng kuid selle kaotas ja noh tuleb tunnistada, et venelanna kellega ta mängis oli sellel päeval selgemalt paremas hoos ning hiljem jõudis see sama venelanna päris kaugele. Teine oli paarismäng ning sealt said nad paarilisega võidu(päev hiljem nad kaotasid ja turniir sai Kanepi jaoks läbi). Tuleb tunnistada, et tennist polnud ma enne elus vaatamas käinud. Mänginud olen ja suts olid isegi reeglid enne teada, kuid asi platsi ääres on hoopis teine. Kui veel mingit head truniiri kuskil(austraalias siis) tulemas on ei välista, et võib mind kuskilt platsi servalt jällegist leida.Ning lisaks sellele oleme Birgitiga liitunud spordiklubiga ning kavatseme korralikeks hakata ja paaril korral nädalas lausa trenni jõuda. Hetkel pole asja veel päris hästi vedama saanud kuid pole hullu aega on.


Ning postitiuse lõpetuseks lisan pildi korralikust turistist, kellel olemas kõik turistile vajalikud asjad. Suure kirjaga fliis, kaamera õlal, prill ninal, plätud, lühkarid. Kuid siiski pean tunnistama, et olen vahepeal kade, sest tundub Eestis olevat jällegist üks korralik mõnus talv, kus puudust ei ole lumest. Tahaks korraks seda kõike näha ja kindlasti ei jätaks siis võimalust kasutamata ning lükkaks lumelaua alla. Seega mõnusat talve jätkumist ning saadan suvisest Melbourneist kõigile tervitusi. Olge tublid ja kirjutage mulle millest täpsemalt kirjutama veel peaksin jne, sest vahepeal tundub endale kõik nii loomulik ning unustan kirjutada täiesti tavalistest teemadest ja asjadest.

Suvi pole enam mägede taga!

Uuel aastal uue hooga:D

Oh kui ma täna lõpuks sain mahti vaadata millal viimase blogimise olin teinud ei olnud mitte eriti hea tunne avastada, et viimane sissekanne oli 11 detsember, ehk siis pea kuu tagasi. Olen süüdi tunnistan, elu reisimisel on ikka väga pöörase tempoga liikunud. Tõsiselt, vahepeal tundub isegi, et Fööniks liigub teedel nagu reaktiiv:D


 Nii alustan siis algusest ehk siis eelmise postituse järg. Olime tiiruga vahepeal tagasi mu Brissi sugulaste juures ja sellel korral jäime sinna lausa paariks päevaks. Väga lahe oli, sain jälle nende kohta teada uusi ja huvitavaid asju mida enne ei teadnud. Lisaks sellele, käisime imetlemas Brissi öist panoraami, mis tõesti oli väga ilus ja imelik kui see ka ei ole siis mitte väga paljude kõrgete tornidega nagu ühes korralikus suurlinnas peaks olema. Mulle Brissis meeldib ning kindlasti ma mingi hetk jõuan sinna tagasi. Postitan siis juurde öise pildi ning pildi oma sugulastega. Punases on Mailis, kes elab Sydneys ja meie kõrval on Mailise tütar Esmee kes elab Brissis, kellel ma nüüd juba mitmeid kordi olen külas käinud. Jõulude ajal käisime Sydneys söömas, seda juba neljakesi, mina, Mailis, Esmee ja Ken(Esmee abikaasa).





Peale Brissi algas pikem sõit Sydney suunas egas midagi Fööniksile hääled sisse ja teid mõõtma:D See vahemaa on siis umbes 900 kilomeetrit. Enne sõidu alustamist oli juba kindel, et korraga seda läbida ei jõua ning parem kiirustamise asemel vaadata mis põnevat teele jäämas on. Esimene peatus ööbimistega oli Surfers Paradise, vana hea tuttav koht mida on külastatud vast juba sama palju kordi kui Brissi. Ega seal midagi muud polnudki kui rannapuhkus ja lebotamine. Paar päeva hiljem olime Byron Bays, kohas millest eelnevalt ka kuskil juba juttu on seega pikemalt selle juures ei peatu. Edasine teekond lõunasse on olnud uus ja huvitav. Kaugemale ju selleks hetkeks veel jõudnud ei olnud. Mis seal ikka sõit Sydney poole kulges läbi ranniku ja kiirteede. Vahepeal Port Macquaieris said nähtud esimesed aussi delfiinid, noh egas nad väga erinenud egiptuses nähtutest, seega minu jaoks ei midagi uut. Pikem ööbimistega peatus(2 ööd, üks autos teine hostelis) tuli Newcastelis ja põhjus oli selles, et tahtsime minna Hunter Valley veinipiirkonda, mis tegelikult Austraalias on väga tuntud. Seega mis seal ikka kui veiniringile siis veiniringile. Päris hea oli vahelduseks olla turist.

Teekond võis edasi minna ning egas siis ei olnudki nii väga midagi enam minna kui nii oma 2-3 tunnikest. Käidud sai Kodus ja võõrsil sarja võtetel, teate küll ju kõik seda seepi mis jookseb juba aastaid Kanal2 ekraanil. Lõpuks kohale saime päevasel tipptunnil, mida kõige rohkem kartsime kuid jah läks kõik hästi, Birgit teab mis teeb kui linnas sõidab. Mitte nagu mina, kes Jüriga(TomTom) linnas läbi ei saa:D Sydneys läksid lahku meie teed Maarjaga. Minul ja Birgitil oli teine hostel, sest oluline oli tasuta parkimine ning jäime sinna jõuludeks ehk siis Sydneys olime 22-26 detsember. Maarja jäi aastavahetust sinna ootama. Sydneys oli lahe tegelikult, käisime Sinimägedes(sinised mäed teatud nurga alt vaadates), niisama linnas jalutamas(giidiga ja giidita), paadiga sõitmas(eestlasest kapteniga korra), käisin sugulastega lõunatamas, kalaturul(Birgitiga elasime seal kõrval ning mingi idee tuli sinna minna, mõeldud tehtud. Kell 5 hommiku ülesse ja turule, jõuluhommik möödus krevettide, kammkarpide ja austritega), jõulu ilutulestik sai lausa nähtud(lausa etem kui eesti aastavahetuse oma). Kindlasti jäi midagi veel mainimata kuid eks siis polnud nii oluline või kui oli teen hiljem täiendusi. Kui selle linnaga sai juba suhteliselt sina peale siis tuli ju alustada uuesti teekonda pikkadel sirgetel teedel. Ees ootas ligi sama teekond Melbournei. Mis seal ikka google.com ette ja uurima kumb tee on kasulikum kas rannikult või sisemaalt. Ja nagu üllatuseks selgus sisemaalt oli otsem, see tähendas Austraalia pealinna Canberra külastamist. Tegelt kui näeksite neid linnu mis siin on ja siis seda pealinna hakkaksite kindlasti naerma, mida ka meie tegime. See on täpselt nagu Eesti mingi linnake(ma isegi ei tea milline kas Tallinn, Tartu või Pärnu), üks suurem hoone keset linna ja muud ei midagi. Seega sai kinnitust väide mida paljud räägivad, et kui küsida mis on Austraalia pealinn tuleb kohe kiire vastus Sydney, mitte see väikelinn Canberra.

Nüüd hetkel oleme omadega Melbourneis ja ma isegi ei oska veel päris täpselt vastata mida ning millega see linn üllatada suudab. Hetkel ei ole siin linnas veel väga palju kuskil käinud ainult väheke, kuid küll jõuab. Hoopis aktiivsemalt oleme tegelenud töö otsimisega ja sellega on ikka nalja saanud juba, sest ega ei mäletanud hästi enam seda aega kui tuli minna ukselt uksele ja küsida ega tööd pakkuda ei ole. Saadetud on ligi 30 CV-d kuid vastuseid ei miskit. Kuid eks ma sellest Melbourneist räägi pikemalt kui juba rohkem miskit rääkida oskan(turistikate läbimisel). Nii siin linnas siis sai võetud vastu uus ja parem aasta. Ulualuse saime Mariselt ja Tiiult(tuttavad õunafarmi aegadest), käinud oleme nii mõnegi korra väljas ja uue aasta esimesed minutid tulid St Kilda rannas, isegi tööloom Maris jõudis viimastel minutitel töölt ära et ikka vana korralikult ära saata ja uus ning parem vastu võtta.

Loodame, et siis uus aasta tuleb parem kui eelmine ja kõikidel meil läheb see aina paremaks. Uuel aastal uue hooga ja uued seiklused ootavad meid kõiki. Kallistan kõiki kõvasti ja ehk sellel aastal juba näeme:D

Lisaks veel on olemas nüüd postkast kuhu võite saata kirju ja pakke, kõik asjad on oodatud: 44 St. Georges Road, Toorak, Victoria 3142.