88st kohe 60 farmipäeva tehtud:D

Just nii 88st kohustuslikust farmipäevast saab peale esmaspäevast tööpäeva tehtud juba 60. Aeg ikka lendab hullu kiirusega, kuid kui pidevalt töötad siis ei saa sellest arugi. Pole enam kaugel ka see aeg kui õunafarmis tuleb võtta oma 7 asja ning asuda teele uutele seiklustele.

Nii räägiks siis veidi tööjutte:D Täpselt ei mäletagi kas olen seda eelnevalt oma sissekannetes maininud kuid kui pakkimist ei toimu(kui tellimusi vähe siis võivad nädalas mõned vabad päevad tekkida) siis on võimalus töötada väljas. Välitöö seisneb siis õunte harvendamises, ehk siis korjad puult ära õunad mis ülearused. See on suht igav töö kuid vahelduseks väljas on päris mõnus olla, nojah ainuke jama mis selle juures on see, et puud on suured ja raha mis puu kohta makstakse suht väikene. Puud on lausa nii suured, et ladva hõrendamiseks on vaja redelit. Ning kas esimesel päeval ei tehtud redeli koolitust millega sai päris palju nalja, sest olgem ausad redeli otsas olme me kõik roninud. Seega võiksin nüüd vabalt oma CVsse tuua Austraalia redelikoolituse:D Rohkem tööjutte ei ole.

Vabadest päevadest on saanud seiklemised Stanthorpe lähiümbruses. Nähtud on Girraween rahvuspark ning külastatud on kino. Kinos käisime Warwickus ning nähtud sai film: Crazy, stupid, love. Peaks mainima, et päris vaadatav film, või siis nagu tavaliselt ütlen normaalne:D Kinopilet siin maksis 10,50 daala. Rahvuspargist niipalju, et jalgadele sai seal päris korralikult tööd antud ja matk rahvuspargis võttis oma 4-5 tundi aega. Mis veel ajah meile on tekkinud siin väga toredad aussidest sõbrad. Üks paarike, mees töötab meil õunafarmis kahvli peal ning temaga saime Brissi autot ostma minna. Oleme neid külastanud juba kaks korda ja tõsiselt sellist külalislahkust ei näe igapäev. Sama olen kogenud kreekas oma baarivanamehe ja tema pere juures. Seega on nagu miskit mida enne olen tundnud. Nüüd järgmisel nädalavahetusel läheme külastama eestlasi, kes siin läheduses töötavad. Hetkel on teada, et neid on 7. Võimalik, et isegi rohkem.

Nii nagu näha olen blogimisi hakanud üha vähem tegema, seda siis laiskusest ja noh ega enne ei juhtu miskit põnevat kui nädalavahetustel. Seega väga võimalik, et hakkan sissekandeid tegema kahe nädala kohta, kui just jah miskit väga suurejoonelist tööl ei juhtu:D

Olge tublid ja ehk teil seal lund veel maas pole. Juba oleks unustanud, kõik isad ilusat isadepäeva teile.

Laisk kui õunauss

Nii lõpuks olen jõudnud sellesse aega kuis päevad jooksevad käest ning pole olnud aega korralikult süveneda blogimisse. Luban sellel nädalal vea parandada ja teen korraga sissekande kahe nädala eest:D sündmusi olnud palju ja kõigest sellest rääkimine võtab aega, seega varuge veel veits kannatust.

Niipalju võin lisada, et endiselt õunafarmis ja kõik on väga hästi. Ning lisaks kõigele Aussi kevad on täielikult kohal oma soojade ja päikseliste ilmadega. Sombuses sügises on seda kindlasti mõnus lugeda ega tekita see jutt mingilgi määral kadedust:P

Auto on ostetud

Nii võib nüüd siis kirjutada, et lõpuks ometi on auto soetatud. Aega võttis kuid asja sai. Autoks sai Ford Falcon (hellitusnimega Fööniks, sest auto numbrimärk on 241FNX) 2000 aasta väljalase. Autol on olnud enne vaid üks omanik ja tundub, et ta on seda hästi hoidnud. A ja täpsustuseks nii palju, et auto on ostetud Birgitiga kahepeale, seega võin öelda et pool autot olen oma elus nüüd ostnud:D

Tegelikult selle auto ostmisega meil natukene isegi vedas, sest töölt saime läbi ime kuidagi pikemalt nädalavahetuse vabaks. Kõigil oli reedest pühapäevani vabadus. Seega ei muud kui neljapäeva õhtul sai tehtud plaan, et reede tuleb minna Brissi auto järgi. Mõeldud tehtud. Brissist ilma autota naasnud ei oleks. Brissi saime oma vabriku kahvlijuhiga, keda vahetult enne bussile minekut kohtasime. Päris hea vedamine oli see peaks mainima. Brissis käisime läbi nii mõnegi müügiplatsi, õnneks neil seal miskit sellist, et ühes piirkonnas on kõik müügiplatsid koos. Autosid oli palju ja otsustamine väga raske mis võtta mis jätta. Õnneks see auto mis soetatud sai jäi silma mõlemale. Hinnaks oli algul nii 4500 dollarit kuid autoärikad nagu me see hetk olime kauplesime hinna 4000 peale. Ja mis kõige huvitavam auto ostmise juures oli, neil käib miski selline süsteem, et autoomaniku silmavärv, pikkus ja juuksevärv pannakse kirja. Naersime just, et hea on et kaalu veel teada ei tahetud, siis oleks ikka kõik pisiasjad teada.

Kui auto soetatud oli suundusime linna(auto platislt saime kätte järgmisel päeval, seega linna liikusime bussiga), sest mul elab üks sugulane Brissis ja otsustasime öö veeta tema juures. Kusjuures seda oma sugulast nägin ma elus esimest korda. Esmee(sugulane) ja Ken(Jaapanlasest mees) elavad Brissi kesklinnast natukene eemal oma majas. Mulle hullult meeldis nende maja, see oli väga hubane ja kohe kuidagi kodune. Eks kindlasti mõjus ka see, et nad olid väga sõbralikud ja neilt sai teada niipalju uusi asju mida enne ei teadnud. Nad on päris palju reisinud, ning saime päris palju soovitusi kuhu minna ja mida vaadata. Neil on koer(minikolli) kellega sai jalutamas käidud, kaasa sai võetud veel naabrigi koer ja olime Birksiga koeraomanikud mõneks ajaks. A ja mis veel imelik on teate ma igatsen ainult ühte asja(inimesed siin loetelus ei ole vaid on asjad) siin aussis- korralikku vannituba, tõsiselt. Ma poleks seda kunagi arvanud, et sellisest asja igatsema on võimalik hakata. Seega Kossu võtan kõik sõnad tagasi selle kohta, et vannituba ei ole võimalik igatsema hakata! Seega tänud Esmeele ja tema abikaasale meie võõrustamise eest ning kindlasti me veel kohtume.

Nii ja auto saime siis laupäeval kätte ning peale seda hakkasime linnast tagasi maale liikuma. Brissist välja sõidu tegi Birks ma olin kaardilugeja ja moraalne tugi. Ja esimese proovisõidu enne auto ostmist tegi ka tema, kas see oli jube- ojaa ta näost oli seda ikka päris hästi näha. Egas siin on liiklus kõik Eestiga võrreldes tagurpidi nagu ka autojuhi koht, seega ega algul saab suunatulede sisselükkamise asemel palju esiklaasi kojamehi kasutatud. Kui linnast väljas olime tegime mingi aeg juhtide vahetust, seega olen aussis autoga sõitnud ja see ei olnudki nii hull nagu arvasin. Seega kõigega harjub kui vajadust on.

Nii mis veel põnevat olnud ajah meil siin maal mikit tormid liiguvad ringi, paar õhtut on ikka korralikult äikest olnud. Ning siin läheduses on mingi rahepeletaja. Rahepeletaja töötab siis helivõngetega, et kui miskit kahtlast juhtuma hakkab teeb see nagu ilutulestiku häält, hakkab paugutama. Kohati tunduks nagu sõda käiks, sest paugud aina käivad ja see ei lõppe enne kui ohtlikud pilved möödas. Esimesel korral kui äike oli siis käisid ainult paugud ei miskit rahet, ainult korralik vihm ning siis juba hakkas tunduma, et see vist ikka ei ole rahepeletaja. Kuid kahtlused kadusid järgmisel päeval kui tuligi korralik rahe alla, maja on meil plekist katusega ning võite isegi arvata kuida see kolises. Miskit ei kuulnud kui keegi rääkis. Nüüd olen hakanud tegema korralikku eeltööd ja igapäevaselt vaatan üle aussi ilmajaamad, et olla kursis mis juhtuma hakkab. Ning seda siis ka selleks, et auto ohutusse kohta naabri kuuri sõidutada. Endal on meil katusealune kuid sellest pole kasu kui peaks rahet tulema, sest eelmisel korral oli näha et päris palju tuleb sealt varju äärest neid sisse.

Sellel pikal nädalavahetusel saime tiiru tehtud veel hostelis. Neil oli seal Halloweeni tähistamine, kõik olid kostümeeritud ja see oli päris lahe. Meie maja rahval miskit selleteemalist seljas polnud kuid mis seal ikka ega siis sellepärast miskit olemata jäänud. Väga lahe õhtu oli. Ja nüüd homme tuleb alustada jällegist töötamisega ning ei taha sellele veel isegi mitte mõelda, kuid mis seal ikka eks tuleb seda ka teha. Seega oleme possivistid ja jätkame töölainel ning järgmise korrani kui sissekannet tegema hakkan. Ja veel nüüd oleme Eesti ajast ees lausa 8 tundi tänu talveajale.

Nädal jällegist möödas

Jesver kui kiiresti siin ikka aeg ledndab said just pooled farmi päevad siin õunakas oldud. Ma olin esimesel nädalal väga kindel, et paigale ei jää rohkemaks kui paar nädalat, kuid nüüd siin aega aina lendab ja see on kohutav. Tahest tahtmata pean juba mõtlema tulevasele aastale, et kus mis mida siis tegema hakkan. Võimalusi on hullult, kuid tuleb leida see oma koht. Koht mida kõik tegelikult otsivad, kes on õnnelik saab oma suuna kohe kätte ning kellel nii hästi läinud pole teevad nagu minagi- reisin ja seiklen ning tunnen sellest siirast rõõmu.

Nädalaga õunakas ei ole miskit olulist muutunud. Kui siis see, et sain nn ametikõrgendust. Lisaks tava pakkimisele ja kastide lammutusele olen nüüd veel esimese praagi noppija. No see ametikoht pole just väga hea koht kuid ikkagist parem kui tavaline pakkimine. Olen rulliku peal kus viskan välja plekkidega õunu. Esimest korda kui sellel kohal olin, tekkis tunne nagu oleks merehaige. Egas seal käivad kõik õunad ringi ning lisaks õunadele keerlevad veel rullikud. Seega kui sellel kohal palju aega veeta, võtab ikka sammu päris päris sassi ning kaks jalga ei seisa just väga kindlalt maapeal. Vahepeal liiguvad seal õunad nii hullu kiirusega, et tegelikult pole aega vaadatagi mis välja lendab käed lihtsalt liiguvad ja viskavad miskit. Vahepeal on endal hullult naljakas kuida kõik liigub nõnda, et isegi ei pea enam mõtlema mida teen lihtsalt liigutan käsi.

Majakeses ei ole miskit olulist muutunud oleme ikka kaheksakesi, mis on vahepeal täitsa tore, kuigi jah enam pole lootustki õhtuti telekal pihta saada sest iirlased on selle toa nii ära omastanud. Kuid egas sellest end häirida lase, kui vaja võin ka vallutustega tegeleda. Eile oli meil esimene grilliõhtu. Päris lahe oli, kuigi jah enne kui miskit alata sai olin vabatahtlik grilli puhastja. Vahepeal kui sinna vett visati oli ikka sauna tunne küll, teate ju seda kui kerisele viskad vett siis kuum aur tõuseb kohe õhku. Aega läks kuid grill sai puhastatud ja tööle löödud. Kohal olime siis majarahvaga ja veel üks iiri tüdruk ning mõlemad perepojad. A jah aussidele on see grilli teema mingi elu oluline, nad teevad seda suhteliselt palju ning ei grillita ainult liha nagu eestlasele kombeks. Siin tehakse burgereid, ei sööda liha ja salateid, ainult burgerid.

Pühapäevane päev möödus nagu ikka lebotades ja puhates. Egas palju ei ole vabal päeval vaja vaid sooja ja päikest ning siis on kõik väga väga hästi. Kerge jume hakkab juba tekkima, kuid see pole veel sama mis egiptis saavutasin. Kuigi jah see ei ole mul eesmärgiks seatud. Et siis õunafarmi kino jätkub ja elu on endiselt ilus nagu alati. Ning austraalia hakkab mulle üha enam meeldima, tõsiselt siin on väga lahe. A ja uued eestlased siin kandis on leitud, oli ka aeg:D Üritan siis jällegist alustada sissekannetega pühapäevasel päeval nagu seda algul tegin, ela me näeme kuida asi õnnestub, kuulmiseni hetkel.

Kapsaurr:D

Kas olen muutunud laisaks ja loheks, kindel vastus sellele on- ojaa ja kuidas veel:D Nagu näha tuleb nädala ülevaade suht pool nädalat hiljem. Kuid see on see aussi elu kui kõikidesse asjadesse suhtud sedasi, et homme ka päev:D Sellise eluga võib lausa harjuda.

Teen siis eelmise nädala ülevaate ära, oli ju nädal kus sai tunda end jälle inimese mitte robotina. Käisime linnas suurlinnas:D Birksiga oli paar vaba päeva võetud ja liikuma siit õunafarmist sai tänu italiaano Elenale. Saime ringi sõita mõnda aega E autoga, mis iseenesest oli ka lahe, kuid kahjuks enne Kullakale jõudmist andis ta auto suts järgi ning lagunes. Ta ise oli hullult paanikas ja kohati oli see lausa naljakas, sõitsime autos vaikuses ja kuulasime kuida autol miskit logiseb. Polegi enne sellist asja olnud. Kuid täiesti mõistetav milleks selline mure, ta peab veel kaua oma autoga ringi sõitma ning egas pole just hea kui mõned kuud enne austraaliast lahkumist auto otsad annaks. Õnneks kõik sai sellega korda. Linnnaring sai võetud, sest Maarja jõudis aussi. Algul oli plaan Brissis olla üks öö, kuid juba enne minekut sai neid plaane muudetud ja suuna peale Brissi poekeskust sai võetud Kullaka poole. See oli ainuõige otsus. Egas mida see hing veel ihkab kui päikest, ookeani, randa. Seda kõike seal sai.

Ööbisime siis 3 ööd ühes hostelis mis oli suht vangla moodi, vähemalt toad, kuid palju sa seal ikka aega veedad seega ei miskit hullu. Kõik on talutav ja mu taluvuspiir on väga kõrge. Sai surfarsis siis mitu head õhtut väljas möllamas oldud ja see oli nii lahe. Teate siin on kanakarjad, just nii õige sõna oli see. See kanakari siis tuleneb kreekast, kus tsikkide hordid jooksid ühest kohast teise, üks ees teised järgi ja siin on selline asi ka suht tavaline. Muidugi andis palju juurde see, et linnas korraldatakse õhtuseid klubituure. Ja noh kui jääd ikka nii saja inimese keskele kes ringi tormavad on ikka miskit uut ja huvitavat küll, samas miskit sellist mis juba eelnevatest maadest täiesti tavaline vaatepilt.

Mis veel ajah olen korralikku tormi siin näinud, ei tea kui korralikuks seda lugeda saab kuid jah miskit on nähtud. Olime päeva rannas ja hakkasime hosteli poole jalutama kui ühel hetkel taevas muutus siniseks ja läks hämaraks. Nojah eestis ikka tuleb äikesetorme samade sümptomitega. Kõik oli normaalne kuni selle hetkeni kuni tõusis hull tuul ja sadas kohutavalt ning muidugi ei puudunud äike. Ma pole elus näinud äikest kärgatamas nii oma 50m raadiuses endast ja nüüd seda nägin. Välk tabas elektriposti nii 30 meetri pealt ja seda kaks korda järjest. Tulekerad lendasid ja see oli ikka hull. Pole enne miskit sellist kogenud. Kuid egas kui vaja pea töötab hästi ja saime ulualuse ühes hotellis. Õnneks omanik oli seal just askeldamas ja ta lasi tormist räsitud eestlased enda hotelli. Tõi veel kuivad rätikud ja uuris kas kõik ikka hästi. OOtasime siis hotellis kuniks torm vaibub ning kui see otsa sai, siis pakkus veel üks aussi meile küüti hostelisse tagasi. Aussid ikka on väga väga sõbralikud ja abivalmis. Perepojaga saime tagasi linnast(ta oli samal ajal puhkamas ja ookeani mõnusid nautimas, mis saaks olla veel parem ajastus). Seega selle reisu puhul ei olnud vaja ei mingeid busse mis kaua loksuks. Nojah korra bussi kasutasime kui läksime randa kuid see pole miskit hullu kõigest 20 mintsa. Veel külastasime eestlasi kelle juures elasime esimese nädala aussis. Oli tore taas näha ja kuulda kuida neil kõik läüheb. Kindlasti külastame neid veel kui kuskil seal läheduses juba oleme. Saime sealt veel kontaktid eesti poiste kohta kes meiega samas kandis elavad ja ei muud kui nende kirjad kaasa. Teel tagasi saime nendega ühendust ja õhtul olid nad juba meil külas. Nii palju igast infot sai, kahjuks nad lahkusid siit just esmaspäeval. Kuid selline see seikleja elu siin on, oled pidevas liikumises.

Vist väga ülevaatlik sissekanne ei tulnud kuid asi seegi. A jah oleks juba unustanud kõige tähtsama info. Autot endiselt ei ole. Kuid edusammud on olnud. Surfersis oli esimene proovisõit Holdeniga. Nojah eestlased nagu me oleme keegi rooli just ei tahtnud minna ja lasime italianol seda enda eest teha. Auto kilises ja kolises, iga meetriga hind kukkus, kuid siiski otsustasime, et kindlasti tuleb veel paremaid pakkumisi. A ja kild oli selle auto juures see, et üks tüüp müüs oma venna autot. Ta ei teadnud täpselt kuida või mis peab see töötama. Ning esimese asjana kui autosse istusin mainisin et põleb üks punane tuli, käsipiduri oma. Ta oletas et see peabki pidevalt põlema. Ei hakanud vaidlema, kuigi eestis ise olen sama viga teinud juba. Kui autost väljusime oli kuidagi auto tagumine osa soe ja sisse imbus kärsakat. Kuid selgus tõde selle kohata hiljem. Tüüp helistas mulle tagasi ja tunnistas et kässar oli terve sõidu peal olnud. Seega ei tea ka autode ärikad oma autodest kõike. Loodame ja ootame millal siis see õige auto saabub. Peremees farmist lubas uurida oma tuttavatelt ning ise paneme kuulutused linna ülesse. Igal asjal on oma aeg. Nagu ka saabus aeg õige musta leiva ja kohukeste ning pelmeenide oma. Just õigesti loete, perepoeg viis meid teel tagasi venepoodi ja sealt selliseid asju endale soetasime.

Kena kevad jätkub ja endiselt kõik farmis endine. Kino saab igal sammul ja mida veel tahta, kui jätta kõrvale seikleja pisik mis tahaks juba liikuda. Küll see aega saabub, egas see tulemata jää.

Ning uus sõna mida kasutama hakkasin ja kõigile hullult nalja teeb on KAPSAURR. Ma isegi ei tea mis see tähendab või nii kuid edastasin sõnumi Kossile mis lõppes sama sõnaga. Kui ma selle sõna tähenduse teada saan annan teile ka teada:D

Igatsen kõiki ja nagu olen facebooki kirjutanud. Omainimesed ikka üle kõige, kuid ühel ilusal päeval näeme ja teeme koos kilde.

Aussi laiskus sees- homme kah päev

Lausa esimest korda oma Aussis oleku ajal ei jõudnud ma nädalas korda blogi täiendust teha, oh seda õudust:D Asi väga lihtne, elu on siin päris päris kiireks läinud ja aega lihtsalt pole olnud istuda rahulikult läpaka taha ja tegelda kirjutamisega. Nädalaga on korda saadetud nii mõndagi, käidud nii mitmeid kordi linnas kui ka ookeani ääres. Lõpuks ometi tuli see tore aeg, kus sai varbad ookeanisse surada ja päikese käes lebada. See on elu mida olen igatsenud- vesi ja päike.

Nii täpsemalt siis mis teoksil on olnud. Käidud on siis seiklemas väheke, üks perepoegadest on veidi siin meid ringi sõidutanud ja ka linna poodi viinud, endal tal sinna muidugi asja ei olnud a kui ilusti küsida siis kõik võimalik. Muidu nädal möödus töiselt nagu alati, isegi laupäeval olime tööl, kuigi siis oleks olnud ideaalne kui oleks vabaks saanud selle päeva. Käisime laupäeval hosteli rahvaga Bayron Bays, ookeani ääres. Sõit võttis aega sinna nii 4-5 tundi, kuid õnneks buss oli täis nii toredaid õunapakkijaid, et ei saanud arugi kui juba sõit läbi sai. Ööbimispaigaks oli karavanpark, kus majakesed olid hästi hubased ja mõnusad. Koht kui selline on täpselt suvitajatele, mõnusa liivaranna ja tasase ookeaniga. Täpselt sellist vett olen näinud kreekas Rhodosel, nii 90% päevadest oli meri lainetes, kuid ühel päeval oli täiesti vaikus, oh see oli alles mõnus. Vahelduseks on hea kui ookean on ka rahulik, sest siis saab rahulikult ujuda ja sellest mõnu tunda, muidu võitle pidevalt lainetega. Byronist veel rääkides, siis on see pisike turistidele eelkõige suvitajatele mõeldud koht. Kuigi hetkel pole seal veel miskit hooaega oli õhtusel tipptunnil tänavad täis rahvast ja klubid/pubid inimesi. Enamus neist kuskilt kaugemalt tulnud, paikseid inimesi kohtab sellistes kohtades harva. Tundub, et sellel kohal on sama fenomen kui Pärnul, et tullakse kasvõi teisest eesti otsast kohale, et saada osa suve lahutamatust osast. Väga lahe oli igaljuhul ja kindlasti kõrghooajal olen ma seal veel tagasi, kindel see:D

Mis veel kui rannapäev seljataga oli siis tuli päeva tippsündmus- vaalad. Need olid küll kaldast kaugel, kuid oli ilusti näha kuidas nad lainetesse end heitsid ja kuida vett välja purskasid, seega järgmine uus elukas on nähtud, vaevalt et eestis neid igapäevaselt kohtaks.

See nädal tuleb sama kiire kui eelmine, saabub Maarja ja seoses sellega ainult kolm päeva tööl ning siis linnaeluks mõneks päevaks valmis, lõpuks ometi saab välja siit kolkast:D Ning kui juba linna minek tuleb siis ehk saab lõpuks ka selle auto soetatud, oleks juba aeg seda teha ja loodame parimat et sobiva suksu kuskilt leiame. Hetkel ei kujuta ettegi kuidas siin selle auto ostmisega lood on, kuidas või mida täpselt korda peab ajama kuid küll saab hakkama ning elu esimene auto ostetud. Nojah seda mitte siis päris oma auto tuleb Birksiga kahepeal. Küll see päris oma auto ka kunagi kuskilt tuleb, ega see tulemata jää.

Tundub et miskit muud tarka hetkel lisada ei olegi, peab vist hakkama vaikselt ette kirjutama seda blogi siis saab igast päevast mõne killu kirja panna egas pea juba nii vana küll et egas nädala vanuseid asju nii väga ei mäleta. Kuid lõpetuseks veel üks hea lause- oleme possivistid edasi ja kõik asjad omal ajal, homme kah päev ju!

Lähenevad jõulud ka õunafarmile, tõesti ei oleks seda vaja ja mitte septembris

Nädalad lähevad nii, et sellest lausa ise midagi aru ei saa enam. Kõik päevad on sarnased: tõused, sööd, kõnnid tööle, möllad õunaliinidel, tuled koju, sööd istud netis ja lähed magama. Päris põnev on see elu siin seega, mõelge kui palju asju lausa ühe päevaga aetud saab:D Mõnikord mõtlen küll, et kas tõesti seda ma siis Austraaliasse otsima tulingi või mis? Vaevalt, sihid on seatud kõrgemale ning hetkel on käsil kohustuslik etapp, mis hõlmab farmipäevade täitmist. Kui mälu ei peta on kokku vaja neid aasta jooksul teha 88 ja hetkel on tehtud 28 päeva, seega korralik algus on tehtud.

Õunafarmist nii polegi miskit kirjutada kui siis seda, et inimesi tuleb aina juurde. Isegi väike majake kus hiilgeaegadel olnud korraga 20 inimest on vaikselt täituma hakanud. Hetkel elame siin juba seitsmekesi. Kolm eestlast, kolm iirlast ja üks rootslane. Kindlasti võib inimesi juurde oodata, sest kus on sinna tuleb juurde nagu miski tark lause kuskil on kõlanud:D Kui nüüd mõelda siis õunafarmis tõesti vist miskit siiski toimub. Nii siin teevad need kohalikud õunapakkijad endale jõulude puhul poeskäigu Brissbane ja seda vahetult enne jõule nagu jõuluostoksile minnakse. See on ainult naiste reis võetakse buss mis varahommik Brissi suunas liikuma hakkab ning tagasi tuleb see alles õhtul. Nojah samas iseenesest hea idee, saavad naised linnapeale vahepeal, raha ju kuskil vaja kulutada:D Ning meile rääkis seda ülemus kui sõitsime Toowoombasse. Ega sellest esimese hooga miskit ei arvanudki, kuid viisakad nagu me oleme noogutasime ja jaatasime kõige peale. Ning esmaspäev kino jätkus juba tahetakse raha koguda, et ikka kõik mineku suhtes paigas oleks. Huvitav kas nad tõesti mõtlevad, et siia jäängi oma kuueks kuuks või mis. Samas siin farmis on võimatu midagi ette planeerida kunagi sa ei tea millal töö lõpetad või millal peretütar võib tulla ning teatada, et oled vallandatud:D Seega mida ma maksan asja eest mis toimub 2-3 kuu pärast. Kuid õnneks see ainult 10 doltsi ja selle ma võin maksta isegi siis kui sinna reisile ei lähe, tuleb ju kuidagi altkäemaksu maksta, millega enda eluolu farmis parandad. Ei saa ju jõuluhullust vahetusevanemale öelda, et ei tule sinna reisile, sest siis kindlasti oleks kohe mustas nimekirjas ja enda heaolu huvides parem nõustu kõigega ning maksa altkäemaksu:D Kui jutt juba jõuludele läks siis raadiost lastakse ikka nii paar korda nädalas juba jõululaule, õnneks oma vaieldamatut „lemmikut“ pole seni veel kuulnud ning loodame, et ka ei kuule.

Muidu on tööl seisud kõik ülejäänu samas seisus. Kolmapäeviti olen Lesli asendus(selline vanem naisterahvas, kes natuke kurt ja võimalik et pime. Kuid kahju hakkab kui näen mis ta tegema peab, olles seda igal kolmapäeval nüüd teinud) ehk mu päevatöö on kastide tampimine. Pean tegelema õukastide vorpimisega, õnneks need plastikust kuigi jah neid kahte tüüpi, ühed head mida kerge liigutusega laiali lööd ja teised hullemad mille ehituseks olemas haamrid, mida vahest kasutan kuid kõik käib siiski kätega, kõige kiirem moodus. Samas ma hullult ootan kolmapäevi sest siis ma ei pea tegelema pakkimisega, sest hetkel olles siin juba olnud neljandat või viiendat nädalat hakkavad need õunad juba vaikselt üle viskama. Kõik muud tööd mis neil seal vahepeal vaja teha on tunduvad ka etemad kui pakkimine:D Egas selle pakkimisega mingit tulemust nähe ei ole, sest kõik veetakse enne tööpäeva lõppu minema ning tundub alati nagu ei olekski miskit teinud terve päeva jooksul.
Eelmise nädala blogis mainisin hosteli resisi (kui ei- siis hostel mis siin kandis on korraldab oma elanikele pidevalt väljasõite erinevatesse kohtadesse) selle nädala teemaks oli ookean, kuid kahjuks jäi see ära, teadmata põhjustel. Eks ole näha kas saab see toimuma järgmisel nädalavahetusel või jääbki see kõik ära. Õnneks ei ole hullu, sest 13 oktoober saab nii ehk naa paariks päevaks linna, hetkel juba vabaks küsitud ning luba saadud. Oleks vahelduseks hea sattuda suuremasse linna kus elu ikka käib 24/7. Iseenesest tunnen juba puudust suuremast linnast, kuid kõik tuleb omal ajal midagi tulemata ei jää, kindel see.

Selle nädala suuremaks sündmuseks kujunes Merlini sünnipäev, blogiõnnitlused netist:D Õnneks saime kõik laupäeva vabaks ning seega oli aega kõigeks valmistuda. Õhtul tulid kohale hostelist kaastöötajad, kes on hullult toredad, igaljuhul lahe õhtu oli. Perepoeg õunafarmist tuli ka peole ja nagu korralik italiaano tuli kohale grappaga, teate küll see itaalia jook või mis jook pigem piiritus:D Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval käisime perepojaga linnas seiklemas. Kahjuks eelmisel õhtul kui ikka kerge jook sees oli lubasin suure suuga kuidas võin linna sõita nii, et istun kastis. Minu õnneks oli ilm väga külm ja tuuline ning perepoeg tuli lausa suurema autoga ning ma ei pidanudki kasti ronima. Kuigi Taanis sai päris korraliku kuudi kogemuse, kui päälinna teedel terve päeva sõitsin kaubiku taga kongis:D

Mis veel a jah metsik koaala nähtud. Siin õunafarmi läheduses elab koaala, kes külastab farmi umbes kuu möödumisel, päris hea on näha metsikuid loomi nende õiges keskkonnas. Lisaks koaalale on nähtud veel kahte madu mis kahjuks või õnneks on mõlemad surnud olnud. Ning majakeses läheduses elab üks ämblik, no ma päris täpselt ei tea mis nimeline, kuid sellises suuruses ma pole veel neid näinud. Seega loomad hakkavad rohkem liikuma ja eks ole näha keda järgmisena kuskil kohata võib.

Ei saa õuntest üle ega ümber, tööl olles käib pidevalt peast läbi mõte, et lisaks bäkkeritele on ka õunad õunafarmi vangid. Ainuke erinevus on see, et bäkkerid saavad alati liikuda nii kui miskit ei sobi kuid õunad mis teevad nemad, ootavad oma saatust trellide taga (trellid pannakse vees liikuvatele õuntele ette kui tuleb sordivahetus):D

Ning kes tahab Aussist jõulukaarti saada siis pange aga aadressid kuskile mulle teele ning vaatame kuida postikana siit Eesti pinnale liikuma hakkab:D

Metsikud elukad ja Toowoomba

Nädalake jälle läinud ja pole sellest ise veel arugi saanud. Nii see elu siin on suhteliselt sarnased on kõik päevad miskit eluolulist ei muutu siin küll mingi ajaga. Õunafarmis tööga on kõik sama, kuid siiski selle farmi kohta saaks veel rääkida palju asju.

Siin oli reedene tööpäev ja asjad sujusid hommikust saadik kuidagi närviliselt, kõik vahetusevanemad(no need nad siin on, vaatavad ja jälgivad pidevalt kvaliteeti, kui teed miskit valesti siis ütlevad) olid närvis nii nagu ka bossid. Muidugi ei puudunud laohoonest peretütar( või hakkan teda nüüd kutsuma rott nagu mitte eestlastest töötajad teda kutsuvad, ei pigem jään siiski kahvliga nõia juurde). Ühesõnaga sõitis siis nõid laos ringi hullult jälgis mida kõik teevad ja ühel hetkel lendas kahvlilt maha. Kahvel(laotõstuk) sõitis ühes suunas ilma juhita ja nõid jooksis teises suunas. Lendas ühe tüdruku juurde ja hakkas hullult õpetama kuidas kahte õuna korraga käes tuleb keerata/pöörata ning vaadata egas miskit vigastust poleks. Nojah sellel hetkel olin kaugemal liinil ega kuulnud mis toimub, kuid inimeste kehakeeled räägivad oi kui palju. Päev jätkus hullu kiirusega ja egas vahepeal oli küll tunne juba, et äkki võetaks meid jälle inimestena mitte robotitena kes masinatest kiiremini liigutama end peaks. Seda muidugi ei tehtud, kuid õnneks suutsime kõik masinad ületada ning sai päeva õhtale. Kuid tuleme tagasi kahvliga nõia juurde, õhtul kui tööpäev läbi sai kutsus ta enda juurde vestlusele selle sama tüdruku kes päeval oli tema arvates miskit valesti teinud. Tüdruk lasti töölt lahti ning väidetavalt seda õuna valesti keeramise pärast ning jah ka sellepärast, et julges korraga hoida käes ühte õuna. Ei no tore, mis veel põhjuseks ei võiks olla. Kindlasti on siin tegelikult põhjuseks see kas nõiale sa meeldid või ei, kui ei siis lihtsalt sööb su farmist välja. Loodame, et ise siin vallandatud ei saa, egas poleks ju tore olnud nii paljudes erinevates kohtades ja siis kuskil suvalises õunafarmis saad kinga, poleks vast kõige meeldivaim. Nojah egas ma väga kurb sellepärast nüüd ei oleks:D

Veel olen näinud nüüd oma 7 metsikut kängurut vabalt looduses ringi lippamas. Esimesed kaks olid päris hirmutavad. Kes mind paremini tunneb see teab, et mulle hullult meeldib lihtsalt kuskile minema hakata ja vaadata mis toimub täiesti x kohas. Seega tegin seda laupäeval peale tööpäeva lõppu. Korra kodust läbi ja seiklema. Läksin selles suunas kuhu jalad võtsid mingit kindlat eesmärki kuskile jõuda ei olnud. A jah enne seda käisime Birksiga lambakesi söötmas, meil siin majakesest umbes 1km kaugusel on lambafarm, kuhu laupäeval läksime, kuigi otsisime hobuseid. Täitsa toredad on need farmerid kõik on hullult sõbralikud ja valmis kohe farmi näitama ning kõigest rääkima. Kahjuks osad neist ikka kohe väga hullu maaka kõnekeelega millele veel pihta ei saa, tuleb ikka mitmeid kordi üle uurida millest jutt:D aga ei ole hullu saab sellegagi hakkama. Söötsime kahte tallekest, kes kuu vanused. Kindlasti sinna farmi läheme veel uuesti.

Kuid siis mu seikluste kohta, ring mille käisin maha võis olla nii 10-12 km vahel, aega läks selleks mitmeid tunde, kuid see et praegu jalad kanged ei tähenda selle seikluse kohta miskit. Kõik jõupingutused olid seda väärt. Kodust minekul võtsin suuna siin kandis asuva kindluse suunas, egas ma teadnud kaugel see täpselt on mõtlesin, et kui lähedal siis külastan. Oli ta jah siin samas, päris kaua tuli sinna minna ja see ei ole selline kindlus mida eestis oleme harjunud nägema. Külastasin Donnellyse kindlust, mis koosnes vaateplatvormist ning kivihunnikust, mille all olid koopad. Tegelikult oli see päris lahe, sest muidugi ei jätnud kasutamata võimalust kolada seal kõik käigud läbi, mis kivide vahele olid jäänud. Lisaks sellele nägin veel kotkaid, kes ikka on hullult võimsad ja suured kui nad lendama hakkavad, polegi sellised suuri linde kunagi oma elus näinud oh, võtab sõnatuks. A jah ja muidugi ei saa mainimata jätta kahte esimest metsikut känguru keda siin metsas kohtasin. Kui liikusin teepeal mis kulges läbi riigimetsa kuulsin miskit raginat, korra sain mõelda, et huvitav keda siin kohata võib, eestis hea lihtne kes metsas ikka vastu tuleb hunt, karu või rebane, lihtne ja loogiline või mis? Siin olid nendeks ragistajateks kängurud, ma ei uskunud, et need nii suured võivad olla. No minust olid nad kindlasti pikemad ja päris väledasti liiguvad nad oma hüpetega edasi, seega tulid olid ja läksid. Ülejäänud 5 istusid lihtsalt põllal ja said õhtusööki ning neid nägin autoga mööda sõites.

Tänase päeva põhisündmus oli Toowoomba poodide külastus, pigem rohkem kahe suurema kaubanduskeskuse. Toowomba on umbes 1,5 tunni kaugusel asuv suurem linnake, see on kuulus siin piirkonnas oma aedadega ja alles eelmine nädalavahetsu toimus seal lillefestival. Linn on umbes siis sellise tähendusega nagu Eestis on Türi, kevad pealinn. Vahelduseks on päris päris hea saada linna kus näed inimesi ja poode peale IGA(toidukas mis iga pühapäevaseks poeks, vast saaks tuua säästuka võrdluse). Teate see kõik on hea ja tore kuid peale kolmandat poes kolamise tundi tuli meelde Londoni hommikust õhtuni poodides kammimine. Mina kui mitte väga tihe poes siiberdaja elas selle nii kuidagi üle kuid isegi shopahoolik Koss kägises kuidas ta juba poode ei kannata peale seda pikka Londoni päeva. Seega täna oli suht sarnane tunne kuid mis ei tapa teeb tugevaks. Ei tegelt liiga kurtvaks muutun ei olnud häda sellel käigul miskit ja hea oli vahelduseks raha kulutada. Lisaks poodidele veel pühapäevane kohustuslik Mäkk ning 1,5 tundi autosõitu ja tagasi kodus olimegi. Viimased päevad on sisutihedad olnud ja loodame, et see jätkub nädala pärast kui hosteli rahvas läheb randa ehk suudame endki sinna siiberdada, või mis ehk peame suutma. Seega lähipäeval saab täpselt teada kuida ning mis eks ma sellest kirjutan blogisse. Ning juba kohe kohe on saabumas Maarja ning juba hetkel on ülemusega räägitud kuida paari vaba päeva on selleks vaja, et Brisbane minna ning korralikult uuel aussile ümbrust nädata millest endalgi miskit aimu ei ole:D Seega tulemas on põnevad nädalad.

A jah ma juba oleks unustanud kirjutada õunafarmist veel nii palju juttu, et siin bossiga sai ükspäev räägitud sellest, et olen traktoriga kunagi sõitnud. Seda olen teinud ja tänu isale, kes kodus ikka traktoriga mässab. Ning praegu on siis juba boss nii äksi täis sellest, et sõitnud olen ning ta tahaks mind traktoriga kuskile saata. Eks aeg näitab vb et siis varsti olengi pakkijast ülendatud traktoristiks:D

Ning lõpetuseks aussis juba jõuluasjad müügil:D Ja tänud Kaisule armsa kaardi eest mis mõni päev tagasi õunafarmi saabus. Seega kirjutage joonistage, sest tunnen ju kõigist teist puudust kes eesti maha jäid, tahan olla kursis kõikide teie tegemiste ja eluoluga.

Ka kahvlil on silmad

Istun aussis majakese kõrval oleva kivi peal ja tahest tahtmata mängib peas lugu:

Kivil istub väike konn,
mõtleb, et ta üksi on.
Koivad välja sirutab,
päiksepaistel soojendab.

Elu õunafarmis on endine ajah kui just mitte rääkida seda kuida nüüd olen olnud tööl kolm nädalat ja igal päeval närinud nätsu. Kuid nüüd jäin sellega lõpuks vahele. Sain kuulda uuesti töölepingust, mille punkti ma siis antud hetkel rikkusin. Ega seal miskit polegi võtan süü omaks. Kuid see kõik kuida see avastati oli suhteliselt koomiline. Peretütar siis kes üldiselt tegeleb paberimajandusega oli laupäeval laos tööl sõitis oma kahvliga ringi ja ühel hetkel tormas sealt hullu jooksuga minu juurde. Seega ka kahvlil on silmad:D Kahvel on siis pisike tõstuki moodi masin millega õunakaste ringi veetakse ja tundub, et see on õunapere pereliige. Vahepeal on koomiline jälgida kuida õunapere sellega ringi rallib, vahepeal sõidavad kahekesi siis peretütar sõidab oma peikaga ja ühel päeval saan ma sellest veel pildid siis näete millest räägin. Kino täie raha eest on igapäevaselt täiesti olemas:D

Mis siis veel nädalaga toimunud on siin siis veel. Eelmisest nädalast siis hakkasime aktiivseteks inimesteks kes laupäeviti välja lähevad. Ega siin väga kohti polegi kuhu minna, seda enam et elame suht kõrvalises kohas ja liikuma saame tänu italiaano autole või siis taksole. Oma auto puudub veel(rõhk on sõnal veel, sest tegelikult juba vaikselt mõtted auto soetamise osas käivad. Kindlasti saab esimeste sõitudega hullu nalja, sest kõik ju vastupidine:D) ja vahepeal oleks see küll väga hea kui see olemas oleks. Saaks minna kuhu tahad ja teha mida tahad, ei peaks kellestki sõltuma ja see oleks vahelduseks päris hea. Sest seiklemine on see mida juba võiks teha ning juba esimene kuu aussis hakkab läbi saama, hullu kiirusega see aeg ikka lendab. Teisipäeval saab reisi algusest täpselt kuu, kui aeg jätkab lendamist sama kiiresti siis hakka või mõtlema, et aastast jääb siin väheks.

Pikemalt siis väljas käimistest. Nii põhikoht laupäeval on inimestel siis hostel ja edasi linna baar või miskit taolist. Hostelis on tehtud peosaaliks köök, just nimelt köök ja söögisaal on laupäeviti kasutuses teiste eesmärkidega. Hostelisse mahub umbes 54 inimest ja üldjuhul on seal kõik toad täis, seega inimesi päris palju. Kuid hostelis elamiseks on omad reeglid, näiteks on seal selline seadus, et kui minnakse linna alkopoodi siis sa pead kõik oma ostetud alkoholi hosteli töötajate kätte andma. Tarbida on seda lubatud ainult laupäeviti ja siis antakse kõik su joogid. Ühesõnaga täiesti pöörane, sest tänu sellele et korra nädalas võid juua tõmbavad osad ennast ikka päris korralikult seal paarist koksist kinni. Samas on ju ka olemas inimesi kes ainult klaasi nägemisest purju jäävad:D Teine võimalus on linn kuhu saab peole minna, kuida ma kõige paremini seda kohta iseloomustaks nagu pisikese küla baar kus kõik tunnevad kõiki ja kus igast veidrikke koos. Kuid olen enne suhteliselt sarnases kohas kuid nii Lapimaal ja Rjukani baar oli üks sellistest kohtadest. Seega minu jaoks ei ole miskit uut.

Mis veel siin on kevad silmaga nähtav juba. Puud lähevad lehte ja lilled hakkavad õitsema, Ringi lendavad juba sääsed ja igast muud kimalased. Ilmad lähevad iga päevaga paremaks ja soojemaks. Kui algul kolm nädalat tagasi liikusid majas ringi villaste sokkidega ja pikkade riietega, tööle läksid ikka korraliku kihilise riietusega siis antud hetkel hommikul juba liigun lühikeste käistega ja väga varsti vahetan pikad püksid lühikeste vastu ning tööle minemiseks hakkan kasutama plätusid. Aitab talvest, selleks aussi saigi ju tuldud, et pääseda talvest mis varsti eestis algamas on. Ning üha enam meeldib mulle hommikul päiksetõusuga koos ärgata ja väljas lihtsalt olla. Isegi Tallinnas oli tööle nii hea minna kui kell alles väga vähe oli, hommikuseks inimeseks saab lausa hakata nüüd:D Seega oleme possivistid edasi ja seiklused jätkuvad.

Robot nr 33

Nii vaatan, et viimase sissekande tegin umbes nädal tagasi. Möödas on nädal tööl ja mis ikka öelda kõigega harjub. Ei tunne enam seljavalu ega ka jalgade kangust. Ainuke asi mis valu teeb on see varvas millele Pärnu Kuursaalis kunagi üks "kapp" peale hüppas ja tänu sellele vast väikese mõra tekitas. A noh vast ei ole hullu miskit ja ka see valu on mööduv. Nüüd on selle aja jooksul olnud juba kaks palgakat ja kui vaadata oma aussi kontot siis asjad pole sugugi nii hullud. Nüüd veel netis tegema endale paar kontot ja raha saabki eesti kontole kantida. Need kolmapäevased palgapäevad on juba väga harjumuseks saanud. Päris hea, võrreldes sellega, et muiud tavaliselt pead ikka kuu ootama.

Elu austraalias ei ole sugugi nii kallis kui räägitakse nojah nädalas läheb söögile umbes 50 daala, üürile 120 ja hetkel muid kulusid ei ole kui nett ning telefon. Netipulga soetasin 29 daala eest ja juurde sai 20 päeva ja 2GB netti. See interneti teema on siin küll suhteliselt kummaline ja keeruliseks aetud. Kohe näha, et siin ei ole see vast nii oluline kui meil Eestis. Kohe päris hull on see vahe ikka. Kuid peab olema õnnelik, et mingigi neti sai endale, sest nii arvutiga seotud inimene olen küll, et kaua ilma netita elada ei suudaks:D Õnneks peab ütlema, et nutitelefoniga saab siin Optuse firma telefonikaardiga Facebooki tasuta kasutada ja seda piiramatult, milline elu.

Õunafarmist pisut siis ka juttu, ega siin miskit nii väga toimumas ei olegi ja tänu selle, et üks eesti tüdruk on siin farmis olnud ja blogi pidanud oli piisav info enne siia tulekut olemas. Kord on karm kuid samas asjad peavadki paigas olema selleks, et kõik normaalselt toimiks. Panen siia lingi selle blogi kohta siis saate lugeda kus täpsemalt oleme, sest ise ma ei jõua seda kirjutama hakata. Alustage lugemist sellisest kohast kui TÖÖJUTUD. http://liis.blog.com/page/2/
Head lugemist! Samas selles farmis on nii nagu kindlasti Austraalias paljudes kohtades, inimesed tulevad ja lähevad. Nimelt saime endale seltsiliseks Iirlase kuid kahjuks ta otsutsas lahkuda ning nii ta ainult meil nädal oligi kahju, just hakkas põnevamaks minema sest kaua sa ikka kolmekesi istud:D Veel on külas käinud filmi vaatamas Italiano. Temaga saab õnneks sellist nalja ja kuuleb päris head infot Austraalia kohta, sest ta on oma autoga Austraaliale ringi peale teinud ja rääkis erinevatest kohtadest nii põnevaid lugusid, et isegi tahaks minna ja seigelda. Kuid iga asi omal ajal, küll jõuab. Siis see nädal läksid minema ja kaks Belgia tüdrukut kellega käisime kõrval linnas. Kahju, sest nedega just hakkasime rohkem suhtlema. Kuid tööle on tulnud juurde veel uusi tüdrukuid ja kõik nad on hullult toredad. Ning mis veel tööl ikka edasi käib numbrite teema, inimestel pole nimesid oleme numbrid, mul siis number 33:D Mida veel ütleks selle peale. Seega keegi ei tea kellegi nime kuid numbrid on nii enam vähem kõigil selged.

Nii kirjutaks postiaadressi ka kui keegi peaks tahtma miskit saata või kirjutada, muidugi mingi hetk võiks üle uurida kas ikka kehtiv aadress on:D 2748 Amiens Rd, Pozieres Queensland 4352, Australia.

Ja veel soovin õnne Kerlile ja Urmasele kellel on tänasel päeval pulmad. Õnne ja armastust! Ja Maarja ootame sind Austraaliasse, sest oli kuulda head uudist viisa saabumise kohta ning ka lennupiletite otsingute edukuse kohta. Teretulemast!