Ka kahvlil on silmad

Istun aussis majakese kõrval oleva kivi peal ja tahest tahtmata mängib peas lugu:

Kivil istub väike konn,
mõtleb, et ta üksi on.
Koivad välja sirutab,
päiksepaistel soojendab.

Elu õunafarmis on endine ajah kui just mitte rääkida seda kuida nüüd olen olnud tööl kolm nädalat ja igal päeval närinud nätsu. Kuid nüüd jäin sellega lõpuks vahele. Sain kuulda uuesti töölepingust, mille punkti ma siis antud hetkel rikkusin. Ega seal miskit polegi võtan süü omaks. Kuid see kõik kuida see avastati oli suhteliselt koomiline. Peretütar siis kes üldiselt tegeleb paberimajandusega oli laupäeval laos tööl sõitis oma kahvliga ringi ja ühel hetkel tormas sealt hullu jooksuga minu juurde. Seega ka kahvlil on silmad:D Kahvel on siis pisike tõstuki moodi masin millega õunakaste ringi veetakse ja tundub, et see on õunapere pereliige. Vahepeal on koomiline jälgida kuida õunapere sellega ringi rallib, vahepeal sõidavad kahekesi siis peretütar sõidab oma peikaga ja ühel päeval saan ma sellest veel pildid siis näete millest räägin. Kino täie raha eest on igapäevaselt täiesti olemas:D

Mis siis veel nädalaga toimunud on siin siis veel. Eelmisest nädalast siis hakkasime aktiivseteks inimesteks kes laupäeviti välja lähevad. Ega siin väga kohti polegi kuhu minna, seda enam et elame suht kõrvalises kohas ja liikuma saame tänu italiaano autole või siis taksole. Oma auto puudub veel(rõhk on sõnal veel, sest tegelikult juba vaikselt mõtted auto soetamise osas käivad. Kindlasti saab esimeste sõitudega hullu nalja, sest kõik ju vastupidine:D) ja vahepeal oleks see küll väga hea kui see olemas oleks. Saaks minna kuhu tahad ja teha mida tahad, ei peaks kellestki sõltuma ja see oleks vahelduseks päris hea. Sest seiklemine on see mida juba võiks teha ning juba esimene kuu aussis hakkab läbi saama, hullu kiirusega see aeg ikka lendab. Teisipäeval saab reisi algusest täpselt kuu, kui aeg jätkab lendamist sama kiiresti siis hakka või mõtlema, et aastast jääb siin väheks.

Pikemalt siis väljas käimistest. Nii põhikoht laupäeval on inimestel siis hostel ja edasi linna baar või miskit taolist. Hostelis on tehtud peosaaliks köök, just nimelt köök ja söögisaal on laupäeviti kasutuses teiste eesmärkidega. Hostelisse mahub umbes 54 inimest ja üldjuhul on seal kõik toad täis, seega inimesi päris palju. Kuid hostelis elamiseks on omad reeglid, näiteks on seal selline seadus, et kui minnakse linna alkopoodi siis sa pead kõik oma ostetud alkoholi hosteli töötajate kätte andma. Tarbida on seda lubatud ainult laupäeviti ja siis antakse kõik su joogid. Ühesõnaga täiesti pöörane, sest tänu sellele et korra nädalas võid juua tõmbavad osad ennast ikka päris korralikult seal paarist koksist kinni. Samas on ju ka olemas inimesi kes ainult klaasi nägemisest purju jäävad:D Teine võimalus on linn kuhu saab peole minna, kuida ma kõige paremini seda kohta iseloomustaks nagu pisikese küla baar kus kõik tunnevad kõiki ja kus igast veidrikke koos. Kuid olen enne suhteliselt sarnases kohas kuid nii Lapimaal ja Rjukani baar oli üks sellistest kohtadest. Seega minu jaoks ei ole miskit uut.

Mis veel siin on kevad silmaga nähtav juba. Puud lähevad lehte ja lilled hakkavad õitsema, Ringi lendavad juba sääsed ja igast muud kimalased. Ilmad lähevad iga päevaga paremaks ja soojemaks. Kui algul kolm nädalat tagasi liikusid majas ringi villaste sokkidega ja pikkade riietega, tööle läksid ikka korraliku kihilise riietusega siis antud hetkel hommikul juba liigun lühikeste käistega ja väga varsti vahetan pikad püksid lühikeste vastu ning tööle minemiseks hakkan kasutama plätusid. Aitab talvest, selleks aussi saigi ju tuldud, et pääseda talvest mis varsti eestis algamas on. Ning üha enam meeldib mulle hommikul päiksetõusuga koos ärgata ja väljas lihtsalt olla. Isegi Tallinnas oli tööle nii hea minna kui kell alles väga vähe oli, hommikuseks inimeseks saab lausa hakata nüüd:D Seega oleme possivistid edasi ja seiklused jätkuvad.